Erik, tänane koolipoiss, kirjutab, et ta õppis varem Tallinna Inglise Kolled?is ja sai sealt vundamendi ? käitumisoskuse, distsipliini, tugevad algteadmised. Aga samas ka tunde, et ta on mutrike, osa süsteemist. Uues koolis hinnati õpilast kui isiksust ja Erik ütleb: “Ma sain tiivad, et vundamendilt õhku tõusta.?
On hea meel, et ühiskonnas, ka väljaspool kooliringkondi, on järjest rohkem hariduse üle arutlema hakatud. Haridus on tuleviku alus. Väikese riigi jaoks pole suuremat väärtust kui targad inimesed.
Need, kes Eesti elu kümne-viieteistkümne aasta pärast määrama hakkavad, kasvavad ja arenevad täna. Ja nad ei arene üksnes selle varal, mida nad tundides ja õpikutest teada saavad, nad arenevad ka suhtlemises. Õpilase ja õpetaja suhe kujundab noore inimese arusaamu ja väärtushinnanguid õige tublisti.
Kui koolis on töö- ja olemiserõõm
Tallinna Ülikooli teadlased on viimase kolme aasta jooksul tõsiselt uurinud õpilaste arengukeskkonda ja toimetulemist. Selle uuringu üks osa keskendus õpilase ja õpetaja suhetele ja siin on, mille üle järele mõelda.
Uuringus osales 67 kooli, ligi 4000 , üle 600 õpetaja ja 2000 lapsevanemat.
Selle uuringu põhjal jagunevad õpetajad kaheks ? ühtedel on pilt oma õpilastest optimistlik, teistel pessimistlik. On üks mõiste, kus õpetajate ja õpilaste hinnangutes on päris suur erinevus. See mõiste on ? koolirõõm. Õpetajatest leiab 66,1%, et õpilastel on koolis rõõmu rohkem kui muret. Õpilaste arvates on see protsent alla poole ? 41,4%.
Kui koolis on töö- ja olemiserõõmu, siis ei teki kunagi tunnet, et teed midagi kohustuslikult, sunniviisiliselt.
Koolirõõm sünnib ühises tegevuses ? kandub õpetajalt õpilasele ja vastupidi. See tekitab ka vastastikuse usalduse.
Õpetaja vajab enam usaldust
Kõnealuse uuringu üks autoritest, Tallinna Ülikooli õppejõud Ene-Silvia Sarv räägib tulemusi kommenteerides, et tervelt kolmandikul õpilastest ? nii murdeealistest kui kohe-kohe elluastuvatest noortest ? pole oma koolis ühtki õpetajat, keda ta usaldaks. Teisel kolmandikul on vaid üksainus usaldusväärne õpetaja. Mõistagi on Eestis hulganisti koole, kus on palju enam usalduslikkust. Aga ? kas pole siin peidus hoopis laiem probleem?
Ka meie õpetaja ise pole haridusinstantside silmis iseseisev ja usaldusväärne. Õpetajad ja koolijuhid on pideva kontrollimise objektid, neilt nõutakse ühtejärge aruandmist õppekavade ja hindamiseeskirjade, kümnete erinevate ametnikepoolsete ettekirjutuste täitmise kohta.
Lugesin Haridusportaalist online-intervjuud koolijuhtidega, kes käisid Euroopa Koolijuhtide Assotsiatsiooni konverentsil Roomas. Nad ütlevad, et kõrva taha panna oli sealt palju, aga Eesti jaoks on ülioluline:
– kooli ja õpetajat tuleb usaldada
–edukates Euroopa riikides ollakse täna haridusotsuste ettevalmistamisega vähemalt aastas 2020.
Eesti riik peab hakkama õpetajat rohkem usaldama, hindama teda kui isiksust ja maksma õpetaja töö ja vastutuse eest väärilist tasu. Hariduskorralduse arendamisel tuleks edaspidi palju rohkem toetuda õpetajate ja koolijuhtide praktilisele kogemusele ja sellele tagasisidele, mida nemad oma igapäevases töös saavad.
Hea õpetaja teab ja tunneb oma õpilasi
Kooliõpetaja peab Eesti ühiskonnas oluliselt nähtavamaks, tema arvamus kuuldavamaks saama ? ja mitte üksnes kooliellu puutuvates küsimustes. Et oma seisukohti jagada, peab end kindlalt tundma. Õpetaja kindlustundel on loomulikult ka majanduslik tagapõhi.
Kui tead, et su töötasu tõuseb viis aastat järjest 15%, siis tõenäoliselt tunned, et su töö on väärt, on riigile vajalik. Õpetajaametil on tõesti kõrgem kullaproov ? nad kujundavad oma ametis meie laste väärtushinnanguid ja eluvalikuid, avastavad ja arendavad koos meie endiga meie laste võimeid ja oskusi.
Koolilaps vajab huvitavate ainetundide ja sooja koolitoidu kõrval ka täiskasvanu usaldavat tuge ? seda enam, et kõigis Eesti koolides teatakse, kui palju on praegu lapsi poolikutest ja haiget saanud peredest.
Laps seab endale palju suuremaid eesmärke, kui ta tunneb, et teda toetatakse. Hea õpetaja teab ja tunneb oma õpilasi.
Sellepärast ? usaldagem õpetajat!
Ela Tomson
