Sügiseti on koolides üle terve Eesti saanud tavaks “rebaseid ristida”, mis kujutab endast 10. klassi tulijate traditsioonilist vastuvõtmist abiturientide poolt. Jõgeva Gümnaasiumis on see ikka aset leidnud esimese veerandi viimase päeva õhtul, kuid juba mõned aastad on õhtusele programmile eelnenud terve nädal täis humoorikaid ülesandeid, klassidevahelisi võistlusi ning “kaheteistkümnendike” igakülgset ülistamist.
Jõgeva Gümnaasiumi “kümnendikud” said juba teist aastat järjest oma esimese suurema ülesande kätte aegsasti enne “rebaste” nädalat. Nimelt pidid nad õpetajate päeval kooli tulema kostümeerituna teenindavaks personaliks: baaridaamiks, koristajaks, remondimeheks jne.
Käputäiele väljavalituile langes aga osaks au olla ettekandjad ning käia vahetundides ringi kohvi- ja maiustustekandikuga, et kurnatud asendusõpetajaid kostitada.
Õpetajate päev oli värskete “rebastele“ esimeseks proovikiviks teel inimese staatuse poole. Ühtlasi oli see ka harjutamiseks abiturientidele, sest kolme klassiga millegi suure korraldamine ei ole just lihtne ülesanne.
Igale abituriendile oma “rebane”
Üsna kohe pärast õpetajate päeva hakkaski kogu abituurium tegelema rebastenädala organiseerimisega, mille üheks osaks oli ka “kümnendike” jagamine omavahel. Traditsiooniliselt saab iga kaheteistkümnendik endale ühe “rebase”, keda terve nädal kamandada. Et aastatel 1989/1990 sündis Eestis võrdlemisi palju lapsi, on koolides kaheteistkümnendaid ka hulgim — Jõgeva Gümnaasiumis lausa kolm klassikomplekti. Seepärast sai nii mõnigi “rebane” endale kaks abiturienti, keda “alandlikult teenida”.
Et kõik kolm klassi saaksid võrdsed võimalused “rebaseid ristida”, jagati terve nädal kolmeks: esmaspäeva ja teisipäeva sisustas mängudega ning mõtles päevateema välja 12d; kolmapäev ning neljapäev jäid 12a-le ja reedese päeva ning õhtu korraldamise raske koorem langes 12b klassile.
Kõik kümnendikud pidid tulema iga päev pisut varem kooli, et mõned minutid enne tundide algust laulda rõõmsalt kooli ees kõigile tervituseks refrääni tuntud lastelaulust:
“Tere, tere, tere, tere hommikust!
Terel Tiit! Tere Teet!
Tere Mai! Tere Kai!
Tere, tere, tere, tere hommikust!
Tere maa ja taevas lai!”</p>
Esimesel hommikul olid kõik väga entusiastlikud ning valmis kasvõi terve esimese tunni samu ridu laulma, kuid reedeks oli see neid nähtavasti juba ära tüüdanud, sest iga päevaga jäi laul aina vaiksemaks ja lühemaks. Lisaks hommikusele muusikatervitusele pidid kõik “rebased” terve nädal kasutama koolikottide asemel kaste.
Miinusesüsteem pisut petlik
Söögivahetunni või kehalise kasvatuse ajal olid kümnendike garderoobid kui pisikesed laohooned, kus kastid virnas teineteise peal. Abituriendid leppisid kokku ka miinuspunktisüsteemi, mis tähendas, et iga kaheteistkümnendik peab oma “rebasel” kiivalt silma peal hoidma, et too ikka kõik kohustuslikud ülesanded kaasa teeb. Sõnakuulmatuse korral teenis “rebane“ oma klassile miinuse, mis kõik reede õhtuks kokku löödi ning mida siis tagasi teenima võis asuda — nii vähemalt kümnendikele väideti.
Tegelikkuses ei olnudki vist kellelgi aimu, kui palju miinuseid korjati. Miinusesüsteem oli lihtsalt uhke petuskeem, et “rebaseid” tagant utsitada. Traditsiooniliselt tõmbasime suurde koridori teibiga maha ka spetsiaalse “rebaste raja”, mis oli mõeldud liiklemiseks vaid kümnendikele. Et asja veidike keerukamaks ajada, panime sellele umbes meetri laiusele rajal kehtima vasakpoolse liikluse. Olid olemas ka ülekäigurajad, et kõik inimesed saaksid ikka raamatukokku ning tundidesse minna.
Abituriendid olid ka kokku leppinud, et kannavad sellel ajal lipse, et “rebased” ikka käsuandjad ära tunneksid. Lisaks viitab lips sellele, milline üks õige Jõgeva Gümnaasiumi õpilane olema peab.
Igaüks pidi pea tööle panema, et sisustada oma klassile määratud päev. Raske mõttetöö tulemuseks saadi iga päeva kohta teema, millele vastavalt “rebased” end riietama pidid ning millest lähtusid mõneti ka päevased mängud. Siinkohal kerge ülevaade nädalast:
Esmaspäeval oli teemaks vana kooli sport. Riietuseks kõige vanemad dressid, ülesanded sportlikku laadi.
Teisipäeva teema oli soovahetus. Poisid kandsid tüdrukute riideid ning vastupidi.
Kolmapäev oli alternatiivriietuse päev. Selga tuli panna võimalikult vähe riideid ning asendada need pappkastide, kilekottide või muu sarnasega. Tegemist polnud siiski alaealiste alastusega, sest lühikesed alusriided olid kõigil seljas — need lihtsalt ei paistnud kogu kostüümi alt välja.
Neljapäeva teemaks olid sandid ja arstid, kõik “rebasepoisid“ olid mingi füüsilise häirega — kellel käsi kipsis, kellel pea lõhki. “Rebasetüdrukud” olid neid põetavad kaunid õed.
Reedel oli kõige punasema punase ehk rebaste päev. Andsime kümnendikele võimaluse end tõepoolest ka rebasteks riietada.
Klassijuhatajate karaoke ja omatehtud laulud
Terve nädal täis raskeid katsumusi ning kostüümidraamat kulmineerus reede õhtuga, mil “rebastest” pärast viimaseid ülesandeid lõpuks inimesed said. Üheks toredaimaks ning meeldejäävamaiks sündmuseks teatrile pühendatud õhtul oli kindlasti pea tunni kestnud “katsumuste rada. Kell 17.00 kogunesid kõik ristitavad kooli, neil seoti silmad kinni ning juhiti läbi erinevate korruste ning klasside, kus neil tuli pimesi lahendada mitmeid ülesandeid, näiteks joonistada pilt või leida takistusi läbides õige tee. Ülesande tegi keerukamaks asjaolu, et kõik oli omavahel käsipidi kokku seotud. Õhtusele üritusele andsid kindlasti vürtsi ka klassijuhatajate karaoke ning kümnendike endi tehtud laulud.
Usun ja loodan, et kallid kaasõpilased, eriti kümnendikud ise veerandi viimase koolinädalaga rahule jäid.
Jõgeva Gümnaasiumi rebasekutsikate vanne
Meie, Jõgeva Gümnaasiumi rebasekutsikad, lubame täita kõik meile pandavad kohustused, ületada kõik takistused oma teel ning tulla kõigest välja terve naha, saba ja kõrvadega — VÕITJAINA! Vannume igavest truudust oma koolile, õpetajatele ning kaasõpilastele. Lubame igavesest ajast igavesti olla heasüdamlikud, hoolivad, armastavad, unustamata seejuures ära omaenese identiteeti ning moraalsust. Kuulan, kuulen ja jätan meelde, et Jõgeva Gümnaasiumi õpilane ei lähe iial üle muru, kui on võimalus kasutada teed! Et esindan nüüdsest oma kooli kõiges, mida teen, ka väljaspool kooliaega. Et märkan teisi enda ümber ning ennast nende keskel. Et jään truuks oma valitud õppesuunale ning annan endast parima, et olla üle pika aja esimene lend, mille lõpetab sama hulk õpilasi, kui neid alustas. Täna, abiturientide valvsa pilgu ning kõigi külaliste silme ees, lubame hoida oma kooli ning olla talle gümnasistideks, kelle üle võiks uhke olla. Elagu Jõgeva Gümnaasium — maailma parim kool — M.O.T.T!
KARL SAKRITS
