“Meil veab: poeg on pesas,” ütleb kotkauurija Ülo Väli, kui väike-konnakotka pesapuu juurde jõudma hakkame. Juhuslikult me sinna muidugi sattunud pole: see Jõgeva valla piirides asuv pesa (täpsemalt ei ole kotkapesa asukohta avalikustada lubatud, sest kõik Eesti kotkaliigid on kõige rangema kaitse all!) on kotkauurijatele juba oma viis aastat teada. Küsimus oli vaid selles, kas see ka tänavu asustatud on ja kas selles pesitseval kotkapaaril pisiperet on.
Poja pesasolekut reedab teatav sabin puu otsas, samuti valged väljaheitelärakad puualusel taimestikul. Väli ei mõtle pikalt, vaid viskab maha segava jaki, võtab seljakoti selga ja hakkab üles ronima ? mööda esmapilgul üsna siledat kuusetüve.
“Ma parem ei vaata,” ütleb maakonna keskkonnateenistuse looduskaitse spetsialist Mariliis Märtson, kui Väli ladva lähedale jõudma hakkab. Vaatepilt on tõesti kõhedusttekitav. Aga selle asemel, et, pea ees, puu otsast alla sadada, on oravana osav kotkauurija varsti tervelt maa peal tagasi, kotkapoeg seljakotis.
Et me kotkalapsele ei meeldi, see on selge.
“Vana hea kotkatrikk,” ütleb Väli muiates, kui pooleteisekuune linnuhakatis tiivad laiali ajab, ähvardava poosi sisse võtab ning muidu kole ja hirmuäratav välja näha püüab. Kui Mariliis talle jope kapuutsi pähe tõmbab, rahuneb ta maha ? vähemasti sel määral, et Ülo saab vereproovi ära võtta.
“Isikukood”
Kui tiib käeks mõelda, siis võib öelda, et veeniverd võetakse linnul sealtsamast kus inimeselgi. Verd läheb vaja selleks, et DNA analüüsi abil kindlaks teha, kas tegemist on ikka tavalise väike-konnakotka pojaga või hoopis suur- ja väikekonnakotka hübriidiga. Samal eesmärgil saavad kirja kotkapoja noka, tiibade ja jalgade mõõdud, kontrollitud kõigi väike-konnakotkale iseloomulike tunnuste ? näiteks kuklal asetseva heleruuge laigu ? olemasolu ning tehtud uurija jaoks vajalikke detaile jäädvustavad fotod. Ning mõistagi saab kotkapoeg, kui ta korra juba uurija käsutuses on, jalga ka alumiiniumrõnga, millesse pressitud number on nüüdsest kui linnu isikukood.
“Konnakotka jalas peab alumiiniumrõngas veel vastu, aga kaljukotkale pole sellist mõtet pannagi ? tal kulub kasinasti pool tundi, et sellest vabaneda,” ütleb Ülo Väli.
Magistrikraadi kaitses Väli molekulaarbioloogia alal, doktoritöös käsitles aga just väike- ja suur-konnakotkaste ristumise probleemi.
“Selle, et suur-konnakotkas meil Eestis üldse elab, saime tõestatud alles 1995. aastal,” ütleb Ülo Väli.
Suur-konnakotkas on nimelt oma väikesest suguvennast tunduvalt haruldasem: kui väike-konnakotkaid elab Eestis 500-600 paari, siis suur-konnakotkaid vaid paar-kolmkümmend, kusjuures, nagu nüüdseks on selgunud, on neistki vähemalt pooled suur- ja väike-konnakotka hübriidid.
“Kuna suur-konnakotkaid meil nii vähe on, on neil oma liigikaaslasest partnerit sageli raske leida ning nad heidavad ühte lähisugulase, väike-konnakotkaga. Samas on survet segapaaride tekkeks tunda ka väike-konnakotkaste poolt: suurem partner on linnuriigis hinnatud, kuna ta on üldjuhul edukam pesitseja,” ütleb Ülo Väli. “Kui aga vähestestki suur-konnakotkastest enamik hübriidid on, ei saa selle liigi olemasolust meil varsti enam üldse rääkida. Aga kui arvestada, et kogu maailmas on suur-konnakotkaid üldse umbes 3000 paari, on see päris suur kaotus.”
Mida siis selle vastu ette võtta? Anda välja segaabielusid keelustav seadus ja sundida konnakotkaid seda täitma?
“Päris ära hoida me hübriidide teket muidugi ei saa, küll aga saame suur-konnakotkaste liigipuhtuse säilimisele kaudselt kaasa aidata jälgides, et neile sobivaid elupaiku jätkuks. Ja mida rohkem me kotkastest teame, seda paremini saame me neid aidata,” ütleb Ülo Väli.
Lootus paremale elule
Just sel põhjusel ei peagi ta kotkapessa ronimist ning kotkapojalt vereproovi võtmist (selleks on tal mõistagi eriluba!) ja tema muul viisil uurimist ebaeetiliseks. Väikese ?oki kotkapoeg muidugi saab, aga hiljemalt nädala pärast on ta sellest toibunud. Ning ülejäänud konnakotkapopulatsioonil on tänu neile “vapratele”, kes nädalaks oma hingerahu loovutavad, lootust paremale elule…
Lõpuks viskab Ülo vahepeal sääskede kaitseks selga pandud jaki taas seljast ja ronib uuesti puu otsa: “lapsuke” tuleb ju pessa tagasi toimetada. Ise ta sinna veel ei pääse ? tiivad hakkavad tal kandma ehk alles paari nädala pärast.
Lahkume. Meie, leheneegrid maakonnakeskuse ning Ülo ja Mariliis Puurmani suunas: sealkandis on neil plaanis veel mitu kotkapesa üle vaadata.
Hiljem kuuleme Mariliisilt, et samal päeval õnnestus neil rõngastada veel kaks kotkapõnni. Nii mõneski pesas andsid aga värsked oksakaunistused ja munakoored tunnistust sellest, et pesitseda oli haudeajal küll üritatud, aga tulemust, st poega polnud. Mitme kotkaliigi, sealhulgas konnakotkaste põhitoiduks on nimelt hiired ja neid on tänavu suhteliselt vähe. Toiduhulk mõjutab aga pesitsemisedukust suurel määral.
RIINA MÄGI
