Teiseks võimaluseks oleks püüda rääkida alati integratsioonilistes ehk ühisnimetajaid otsivas keeles. Võib öelda, et siiani peamiselt integratsioonilist retoorikat kasutatigi. Viimase aja sündmused näitavad aga täie selgusega, et retoorikast ei piisa.
Vene vähemuse kõige olulisemaks probleemiks pean ma seda, et neil ei ole elujõulist poliitilist väljundit. Nii jääbki nende osaks teatud juhtudel ?otsedemokraatia läbi kiviviskamise?, kui siinkohal Peeter Liivi parafraseerida. Vene radikaalide organiseerumisvõime ja mässumeel olid vähemasti mulle selged juba pärast USA saatkonna ees tekitatud märulit. Tundub, et meie valitsusel ei ole ametis ühtegi semiootikut/kultuurantropoloogi ja kui on tarvis otsustada, siis langetatakse otsuseid, lähtudes omaenda provintslikust ratsionaalsusest. Teisisõnu: ei tunta seda elanikkonna kihti, kellega meil paratamatult siin koos elada tuleb.
Konflikt radikaliseerib ja lihtsustab
Pronksmehe teisaldamine jagas Eesti elanikkonna efektsemalt kaheks, kui mistahes retoorika seda iialgi suudaks. Seisukohad radikaliseeruvad konflikti korral eriti kiiresti. Konflikti on lausa vaja siis, kui inimestele mingid väga olulised identiteedijooned hägustuvad. Konflikt radikaliseerib ja lihtsustab maailmavaadet ning taandab kõik taas must-valgeks ehk ?meie? ja ?nende? vastasseisuks. Kui konflikt on toimunud, ega siiski muud teed ei ole, kui hakata neidsamu väheseid ühisnimetajaid taga otsima ja taas looma. Ainult et lugejad ja nimetajad on selles sotsioloogilises rehkenduses vahepeal muutunud ja reeglina on selline tegevus pärast konflikti raskem kui enne. Samas annab konflikt teatud juhtudel alust ka täiesti uute ühisnimetajate sünniks.
Otse loomulikult vastanduvad konfliktis need semiootilised märgid, mis erinevaid identiteete omavaid inimkogukondi eristavad. Antud konflikti ajendajaks oli venelastele erakordselt olulise pronksmehe teisaldamise tööde algus.
Kallis võimalus
Mingis mõttes, nagu öeldud, on konflikt minu arvates hea. ?Alles siis,kui kõu on käinud, kes siis jäänud ellu. Puhtamana paremana tõuseb uude ellu!,? ütles kord Hando Runnel. Konflikt radikaliseerib ja jõustab identiteeti. Antud juhul pühib konflikt põrmu selle jõuetu integratsiooni, mida siin on 15 aastat võtmes ?kas sa Anatolit ja Aivarit tead?? viljeldud. Konfliktisõbrad meie ühiskonnas räägivad praegu mädapaisest, mis oleks ehk pidanud nii või naa lõhkema. Ei tea. Mina isiklikult arvan, et Eesti riik peaks võimaldama meie suurele vene vähemusele konstruktiivset poliitilist opositsiooni ning pakkuma märksa enam kultuurilisi võimalusi oma identiteeti alal hoida ja jõustada kui seni.
Siiski on konflikt ühiskondlike protsesside puhul minu arvates meile kõigile emotsionaalselt liialt kalliks võimaluseks. Pühakiri ütleb, et pahandused küll tulevad, aga häda sellele inimesele, kelle läbi nad tulevad. Teisisõnu: ära võta inimeste identiteedist midagi enne ära, kui sa pole neile uut ja paremat asemele pakkunud.
(Artikkel pärineb internetiportaalist Terve Mõistuse Sündikaat)
ANDRUS NORAK
