Eile peeti Carl Robert Jakobsoni nimelises Torma põhikoolis taas Jakobsoni kõnevõistlust. Pikaajaliste traditsioonidega sündmus tõestas taas kõnekunsti kui võimalust oma mõtteid selgelt, veenvalt ning korrektses emakeeles väljendada.
Hea kõnepidaja pakub süvenemisvõimalusi ja elamusi kaasinimestele, tunneb ise esinemisest rõõmu. Ta on edukas õppimises ja konkurentsivõimelisem tööjõuturul.
Anton Hansen Tammsaare teose järgi valminud Valter Ojakääru ooperis „Kuningal on külm” laulab nuhkide koor „Suu on söömiseks…”.
Kultusfilmist „Viimne reliikvia” teame ütlust: „Lobisemise eest meil palka ei maksta.” Kindlasti on vaikimisoskusel omad väärtused. Läbi aastatuhandete on maailmas aga suuri tegusid tehtud ka kõnekunstiga.
C.R. Jakobson tegi oma vaated Eesti rahva minevikust, olevikust ja tulevikust kuulsaks 1868. ja 1870. aastal peetud kolme isamaakõnega.
„Me võidame niikuinii,” julgustas ja ergutas oma kõnes kunstnik Heinz Valk laulva revolutsiooni ajal Eesti taasiseseisvumisele püüdlejaid. 1990. aasta Interrinde rünnaku Toompeale peatas suuresti toonase valitsusjuhi Edgar Savisaare raadiokõne: „Toompead rünnatakse”, mis rahvast vabadust kaitsma kutsus.
Läbi sajandite omab sõnajõud ajaloosündmuste kujundamisel äärmiselt suurt mõju. Seda on mõistnud ja väljendanud ka erinevate aegade suurmehed. „Mu kõne torkab, ent mitte oda”, ütles William Shakespeare.
Tänapäeval väljendavad väga paljud inimesed, eriti noored, oma mõtteid portaalides ja sotsiaalmeedias. Kasutakse võimalust saata kongressidele, konverentsidele oma esinemisi videosalvestustena jne. Kaasaegsete võimaluste rakendamine on põhjendatud ja teretulnud. Kindlasti väärib aga suhtlemiskultuuris ja kommunikatsioonis au sees olemist ka vahetult publiku ees peetud avalik kõne.
Pühendunud tööd teevad selles osas õpetajad, kes juhendavad õpilasi Jakobsoni kõnevõistlusteks Tormas ja teistelgi kõnekonkurssidel. Kõnekunsti algtõdesid peaks aga valdama iga tänapäeva koolilõpetanu. Ehk võiks seepärast otsida võimalusi lülitada õppeprogrammidesse kõnekunsti tunnid, kas või fakultatiivse õppeainena või eesti keele ja kirjanduse tundide raames.
Tänavusel emakeele aastal oleks eesti keele kõnehariduse edendamisega alguse tegemine igati sobiv. Oskusest ennast väiksema või suurema auditooriumi ees meisterlikult väljendada, sõltub koolinoore edasine edukäik nii kõrgkoolides kui ka tööjõuturul. Põhjalikult läbi mõeldud ning veenvalt esitatud kõne võimaldab ära hoida ja vähendada asjatuid konflikte, solvumisi ja valestimõistmisi, mis kipuvad tekkima siis, kui üksteisest valesti aru saadakse. Olgu siis riigis, omavalitsuses, kollektiivis või perekonnas.
Mõnigi peab kõnekunsti valdamist kaasasündinud andeks. Selle arvamuse lükkas ümber juba kuulus Vana-Rooma oraator Cicero, kes ütles: „Poeediks sünnitakse, oraatoriks aga saadakse.”
