Kõndiv muusik Mikk Targo on teinud ümber maakera juba kolm tiiru

Kindlasti on paljud Jõgeva ümbruses autoga sõitvad inimesed märganud aeg-ajalt maanteel hoogsalt kõndivat meest, kes kõrvaklapid peas mõõdab kilomeetreid kas Piibe või Mustvee maanteel. Olgu siis ilm milline tahes. Tegemist on Eesti muusika hitimeistri ja produtsendi Mikk Targoga, kelle teine kodu asub Jõgeval. Niiviisi kõndides on ta enda sõnul teinud maakerale kolm tiiru peale.


Hiljuti ilmus Mikk Targo kolmikplaat, kus on tema 60 parimat laulu 40 erinevalt esitajalt. Nende seas ka vapustav laul „Ainult hetk“ Tuuli Vellingu esituses, mis ootas oma valmimist 25 aastat. Ja järgmisel aastal ilmub muusiku elulooraamat.

Meie jutuajamine ei toimunud aga maanteel, vaid Tallinnas Toompuiesteel ühes kontoriruumis. Keset ajalugu, vanu raamatuid ja kaustasid. Laual asetsesid virnades vanad luitunud toimikud, venekeelse pealdisega „Delo”. Mikul jäi ühele neist pilk peale ja ta tunnistas äratundmisrõõmuga, et need meenutavad justkui vanu KGB toimikuid.

Kus Sa neid tead?

Käisin riigiarhiivis oma KGB toimikuga tutvumas, just sellised nad seal on. Mind ju Eestist välja ei lastud. Kui ansambel Mahavok kuhugi läks, siis mind tõmmati viimasel hetkel maha. Õed Ele ja Kaja pääsesid välja, Paap samuti, aga mind tõmmati alati maha. Alles Gorbatšovi ajal pääsesin esmakordselt üle piiri. See oli ikka suhteliselt vene aja lõpus.

Miks Sind maha tõmmati?

Töötasime siis muusikutega kõik riiklikus filharmoonias. Mu oli piiri taha sõiduks isegi peadirektori Oleg Sapožnini soovituskiri, kuid keegi oli sinna diagonaalis peale kirjutanud: Mitte lubada. Suhtleb soomlastega ja on kahtlusi, et võib ära minna.

Olid siis valmis lahkuma?

Mingil hetkel muidugi olin. Mõtlesin, et kui ma ainult saaksin. Aga siis pääsesin oma esimesele välisreisile, kus sõitsime koos Villu Veski ja Sergei Malukjaniga sõprusrongiga Ida-Saksamaale. Andsime Saksamaal kontserte Vene väeosades, kus ei saadud küll meie džässrokist muidugi midagi aru. Aga neil oli vähemalt tänu meile vaba aeg. Saksamaal elasime Berliinis müüri lähedal asunud esindushotellis ja õhtul vaatasin viimaselt korruselt Lääne-Berliini. Olin kindel, et sinna ma ei saa kunagi.

Aga siis saime juba ka Pori jazzile peale. Laenasin suure VHS kaamera, et lõpuks saame ometi läände. Soome reis oli esimest korda Georg Otsa laeval, mida mõned aastad varem saatsin pilguga, et mina sinna laevale ei pääse. Nüüd aga olin laevas ja filmisin kogu aeg mööda tax-free poode ringi käies. Tegelikult ju ajuvaba. See oli esimene laks. Järgmine laks tuli Helsingis Anttila kaubamajas.

Meil läks seal jube hästi ja teenisime ikka roppu raha. Lõpetuseks pandi suur klots soome markasid lauale. Jagasime selle laiali, nii et kolm meest tulid Soomest tagasi Žigulidega.

Sellele järgnes New Yorgis käik, mis lõi jalad lõplikult alt. Mind kutsuti sinna nende kulude ja kirjadega. Kümme päeva elasin luksushotellis ja alates lennujaamast oli minu kasutuses kaheksameetrine limusiin. Läksin sinna seljakoti ja rahata. 50 dollarit oli peidetud riiete vahele.

Aga ma tulin tagasi.

Kohtusin seal ühe väliseestlasega, kes oli miljonär, kuid elas nagu kirikurott. Tal oli Manhattanil 3–4 isiklikku pilvelõhkujat, kuid ta ise elas tagasihoidlikus neljatoalises korteris. Ühe toa andis ta mulle ja pakkus, et võin alati siia tulla, kui tahan Ameerikasse jääda.

Tulin koju ja teel Piritale kohtasin ema. „Miks sa siin oled, miks sa tagasi tulid?“ olid tema esimesed küsimused.

Aga tulin, sest kui uksed käivad lahti ja kinni, siis ei teki enam tunnet, et peaks ära minema. Saad ju vabalt käia ja kõike rahulikumalt võtta.

Sageli, suvel rohkem, võib näha Sind Jõgeva ümbruses kõndimas. Kõnnid Sa nii iga päev?

Jah, peaaegu iga päev. Päevas ikka 16–19 000 sammu. Vahele jäävad ainult need päevad, mil olen lennukiga ookeani kohal. Kuigi ma imestan, miks ei ole ükski lennufirma mõelnud sellele, et ka mandrite vahelisel lennul võiks olla reisijatel salongis kasutada käimislint.

Kus Sa Jõgeval kõnnid?

Jõgeval on mul väljakujunenud hea kindel marsruut. Ikka nii kaks tundi käin ära. Kui liigun mööda Mustvee maanteed, siis on tuttavad vahel auto kinni pidanud ja pakkunud, et viskavad mu ära. Kahel korral on Sadalast pärit raadiohääl Sten Teppan, kes käib ratast sõitmas, mind sel maanteel tabanud. Siis oleme tempo maha võtnud ja juttu ajanud.

Miks sa kõnnid?

Kui ma seda ei teeks, oleks mu tervis ammu üles öelnud. Sest minu peamine töö on istumine arvuti taga stuudios. Vahel seisan küll korraks püsti ka, kuid liikumist pole. Ainult üks istumine. Tervis läks mingil hetkel käest ja siis öeldi, et kui elada tahan, pean hakkama liikuma. Esialgu hakkasin jooksma, aga siis selgus, et põlved on nõrgad, suur kehakaal ka ja ei pea vastu. Nii valisin kõndimise.

Ortopeedid andsid mulle selged juhised, et tuleb kõndida ja võimalikult vähe asfaldil. Tegelikult on see õudselt hea vaheldus tööle, võimalus mõtteid puhastada. See aeg on iseenda jaoks. Võimalus kuulata muusikat. Mina kuulun sellesse seltskonda, kes luges lapsepõlves palju raamatuid. Aga kui tuli muusika, siis jäi lugemine kõrvale. Sul on elus kindel aeg antud ja sa pead seda õigesti kasutama ja mina kasutasin seda muusika kuulamiseks. Kuulasin meeletult palju muusikat. Kõike. Praegu ma enam nii palju ei kuula. Kõndides on mul üldiselt alati klapid peas, kuid vahel avastan, et olen kaks tundi ära kõndinud ja unustasin klapid pähe panna. Või kirjutan käigupealt mõttes mõnda laulu.

Sa olid ju kunagi lausa tippsportlane. Miks ja millal Sa spordi jätsid?

Olin tõesti, tegin sporti täiega kuni 16-aastani. Kuulusin sulgpallis isegi NSV Liidu noortekoondisse. Siis tundsin korraga, et sellest elus ei piisa, kui oma pühendumuse eest saad parimal juhul A4 formaadis diplomi. Lõpetasin spordi ja astusin hoopis Georg Otsa kooli. Ilmselt geenid.

Sinu muusikukarjääri alguseks on kunagine kultusbänd Vitamiin. Kuidas sa sinna jõudsid?

Alles üks päev küsisin Vitamiini loojalt Vähi Peetrilt, et kuidas ma neile üldse ette jäin? Käisin siis Otsa koolis. Peeter rääkis, et nad mängisid toona koos Raul Sepperi ja Rein Laaneoruga restoranis Vana Toomas, kus neil oli bändis ka üks juhuslik plekksepast trummar. Kui poisid tahtsid ühel päeval hakata regulaarselt bändi tegema, siis trummar loobus ja nad hakkasid talle asendajat otsima. Siis oli keegi talle soovitanud, et Otsa koolis on üks karvane tüüp, kes on Paap Kõlari vend ja mängib trumme. Ja kuna Paap oli siis juba nime teinud trummar, eeldati seda minultki. Nii võeti mind kunagi ka 7. keskkooli bändi. Kutsuti, Paap näitas mulle kodus trummimängu põhialused ette ja nii see algas.

Vähi Peeter tuli aga siis tookord minuga Otsa kooli hoovi kohtuma. Ta ütles, et kui ta hoovi jõudis ja ühte sellise karvase soenguga noormeest nägi, oli ta kohe mõttes otsustanud, et see ongi nende bändi trummar. Juba sellepärast, et ta näeb nii cool välja. Kõik on nagu valmis, sinna pole midagi lisada.

Siis algasidki Vitamiini kuldajad?

Meil hakkas tõesti õudselt tihe tööperiood. Paari aastaga tegime hullumeelselt palju tööd. Algul olime neljakesi. Seejärel lisandus Joel Steinfeldt, siis tegime temaga kõik hitid. See periood oli lühike, kuid ääretult produktiivne. Siis ujus kuskilt välja Anne Veski. Kohe tulid hitid „Roosiaia kuninganna”, „Viimne pilet”… Me elasime ainult stuudios, sest öösiti sai lindistada, päeval esinesime.

Siis läks Raul ära, siis mina, kuigi hiljem tulin tagasi. Seejärel tuli Marju Länik. Minu lahkumise põhjustas üks finantstüli. Eks ma olin noor kukk. Seejärel hõljusin natuke niisama. Kõikide pillimeeste kohtumispaik oli siis filharmoonia kohvikus. Ühel päeval teatasid ansambli Mobile mehed, kellel oli trummar läinud sõjaväkke, ootamatult, et „Mikk, tule meile, sa ei mängi ju kusagil. Meil on täna õhtul kontsert.”

Ütlesin, et ma ei tea ühtegi teie lugu. „Pole midagi, bassimees näitab ette.” Ja nii mängisin terve õhtu ära. Pärast öeldi, et mängisin nii, nagu oleks elu aeg seal mänginud. Seda ilmselt tänu sellele, et ma kuulasin nii palju muusikat. Olin nagu käsn seda täis imbunud. Sest muusikat kuulates õpid aru saama seda loogikat, mis lugudes valitseb. Õpid harmooniat. Nii et teoreetiliselt oledki võimeline mängima tundmatut materjali, mida ümberringi endasse ammutad.

Kauaks Mobilesse jäid?

Mobiles ei olnud ma aastatki. Sest siis juhtus Tõnis Mägil Moskvas „üks tööõnnetus”, kui ta „Olimpiada” lauluga sai üleöö Liidus artistiks number üks, aga tal polnud bändi taga. Olukord oli absurdne, sest Mägile hakkas kohe kaela sadama esinemiskutseid, aga tal puudus oma bänd, kellega lavale minna. Siis jõudis see info meieni. Pidasime koos Mati Vaarmanni ja Mäksiga aru ning põhimõtteliselt lammutasime Mobile ära. Mõned mehed pidi kahjuks koju ära minema, mõned mehed võtsime juurde. 1980 lõpus alustasime Music Seifi proovidega. Kuu-poolteist oli meil selleks aega ja järgmise aasta algul läksime bändiga tuurile. Venemaale minnes sattusime kohe eliiti.

Kaks-kolm, vahel isegi neli kontserti päevas. Kell kümme hommikul esimene ja ikka tuhanded inimesed saalis. Ma olin sellise koormusega harjunud, sest Vitamiiniga olime Eesti samamoodi läbi mänginud. Kõik kolhooside lõikuspeod käsime läbi, sest kolhoose oli palju, aga ansambleid, keda kutsuda, vähe. Ühel talvel juhtus isegi nii, et me ei saanud kuu jooksul kordagi Tallinna. Mängisime tavaliselt 4–5 tundi igal ööl. Meil olid tagaruumides uhked lauad, nii et piltlikult elasime kapsa sees.

Mul pole vist ühtegi suuremat kohta Eestis, kus ma pole mänginud, nii et minu esinemiste arv küünib kõvasti üle 7000. Umbes sama kui Jaak Ahelikul.

Siis tuli Marju Länik?

Jah, Venemaal olles võeti Marju ansamblisse juurde, kes siis nagu soojendas Mäksi, kuid kohe oli näha, et see asi ei toimi. Marju oli samas juba hea laulja ja me hakkasime ka omavahel mehkeldama. Kuni ühel hetkel tulime sealt ära, sest lubasin Marjule oma bändi teha. Vitamiinis oli taas tühi seis ja meid mõlemat oli seal vaja. Siis tuli see periood, kui Marju värvis vastupidiselt Annele oma juuksed mustaks, muidu oli nende sarnasus väga suur. Jälle tulid Venemaa tuurid, kus näiteks kuu aega esinesime suvel järjest Sotšis, merekaldale rajatud laval.

Alles siis, kuni Vitamiiniga lõpetasime, hakkasime Marjuga kahasse tegema. Läksime ka Venemaale. Siis tuli juba Mahavok ja „Karikakra” laul. See oli igati tore ja kihvt aeg. Aga siis sai see kõik otsa, kuna seda jõudu ja hoogu enam ei olnud. Eks me olnud ka liiga palju käinud. Liidu kaardil oli minul läbi käidud 175 linna…

Kuidas sündis Eesti 20. sajandi hitiks valitud „Karikakar”?

See sündis 1984 siis, kui olime Mahavokiga. Heini Vaikmaal oli selline laul nagu „Tulemata jäänud”. Mulle see nii meeldis, kadestasin. Sellest hakkas mõte liikuma. Kuulasin sel ajal palju Dire Straitsi, kelle laulude sissejuhatus oli päris pikk. Võtsin nendelt julguse teha laulu algus rahulikult. Kaudselt sain sealt inspiratsiooni. Idee, et ei lähe kohe lahingusse, vaid teeme väikese sissejuhatuse. Et laul mõni aeg tagasi Eesti muusikajaloo hitiks valiti, oli küll ootamatu. Kuid laul sai juba siis rahvalt sooja vastuvõtu menukas raadiosaates „Soovid, soovid”, mis igal pühapäeval Eestit vallutas. Saime Marjuga selle laulu eest veel parima laulu auhinna – tordi. Sest siis inimesed kirjutasid kirju, tonnide kaupa, millest paremaid ka ette loeti. Mul on endalgi neid 1990ndate keskpaigast veel alles. Kui Code One’i tegime, isegi siis tuli veel kolm kilekotitäit kirju. Kirjutati ja joonistati.

Palju sa neist läbi lugesid?

Serviti ja diagonaalis. Kuid kõik kirjad olid heasoovlikud, kiitvad, ülistavad. Mitte nagu tänapäeval. Internetis lõuga andmine tuli hiljem. Inimesed panustasid siis kirjutamisse ja andsid teada, et see muusika läheb neile korda.

Siis tuli 2 Quick Start?

See oli 1994, kui Kotkase, Laisaare ja Paulusega Regati baaris kohtusime. Nad olid siis laeva bänd, kuid neil oli juba olemas arvutipõhine stuudio. See oli aeg, kui elu muutus. Tegime Kalamaja keldrituppa oma stuudio, kus hakkasime lugusid salvestama. Läänest tuli siis peale tümaka aeg, hakati kavereid tegema, varasematest hittidest tehti uued versioonid ja mul tekkiski mõte, teeme Marju lugudest tantsuversioonid. Marju oli nõus.

See oli uus asi kõigi jaoks ja kui ilmus Marju esimene kassett, oli see märk, et selline asi läheb rahvale peale. Seejärel tegime sama bändiga, esimeseks looks võtsime „Naerata”. See läks kohe raadiosse ning kahe päevaga vallutas kõik kanalid. Edu tuli kiiresti. Nägid kohe, kuidas see mudel töötab ja sa oskad seda teha. Paar päeva hiljem kirjutasin laulu „Neiu mustas kleidis” jne. Kõik tuli kohe-kohe-kohe. See oli nädalate küsimus. Siis tuli bändile nimi ka võtta. See tuletati  sellest, et mul oli VHS kassett, millele oli peale kirjutatud Quick Start. Poisid panid sellele millegipärast numbri kaks ette ja nii see nimi sündiski – 2 Quick Start.

Siis jõudis kätte aeg, kus hakkasid CD-d tulema. Läänes need juba olid, meil veel mitte. Oleme hiljem omavahel rääkinud, et meil ikka jõledalt vedas, et toona ei olnud internetti. Meid ei olnud tänu sellele võimalik ribadeks lasta. Mitte nii nagu praegu, et tood midagi välja ja kohe hakkad paremalt ja vasakult saama. Seda võimalust siis õnneks polnud.

Edasi tulid juba Jam ja Code One.

Millal sa viimast korda ansamblis trummide taga olid?

See oli ikka päris ammu. Viimast korda Marju ansamblis. Kui meie projekt lõppes ja Marju teatas, et läheb nüüd ise Venemaale tuuritama, jäime meie lõhkise küna ette. Mina võtsin ja viisin trummid filharmooniasse tagasi. Ütlesin, et nüüd on kõik, rohkem sellega ei tegele.

Kes Sa oled? Kuidas ennast praegu ise liigitad?

Jube raske küsimus. Olen muusikaahelas kõik etapid läbi teinud. Mänginud trumme, klahve, laulnud, korraldanud kontserte, olnud arranžeerija, teinud lugusid… Arvan, et olen produtsent ja laulukirjutaja.

Seisad hea varasema Eesti levimuusika eest, millisel eesmärgil sündis projekt „Muinaslugu sinilinnust“.

„Muinaslugu sinilinnust“ idee pärineb sellest, et Eesti kuulsad poplaulud, mis loodi vene ajal, ei jõudnud vaatamata oma suurele potentsiaalile maailma, kuna valitsenud punavõim lõikas selle võimaluse ära. Kuid need suurepärased lood on salvestatud. Kahjuks hakati neid järjest vähem mängima ja minu jaoks oli ülekohtune. Kuna olin kunagi Eesti Autorite Ühingu asutaja ja 28 aastat olnud selle esimees, hakkasin selle tühimiku täitmisele mõtlema. Valter Ojakäär siis veel elas, kui talle sellest ideest rääkisin. Teeme need uuesti, võtame ägedalt. Anname neile lauludele uue võimaluse. Nüüd on see töö osaliselt valmis ja läheb ka edasi. Märtsi algul ilmub USA-s plaat kus on peal 12 laulu ja neid esitab maailma üks kõvemaid džässkitarriste. Seal on Arne Oit, Raimond Valgre, Uno Naissoo,… Sellega võib Grammy võita ja siis olekski Oit ja Valgre seal, kus oleks pidanud olema nende koht. See on suur missioon, mis ei ole minu jaoks veel lõppenud.

Kas meil riiklikul tasemel sellise vara eest ei hoolitseta?

Meil puudub selline riiklik süsteem, kuidas levitada meie oma muusikat maailmas. Istume oma purgis ja maailm ongi lõppenud. Küsisin kunagi Helsingi Ylesradiost, miks on neil nii vähe eesti muusikat. Selgus, et keegi pole pakkunud. Viisin siis neile „Muinaslugu sinilinnust“ plaadi ja soomlased tunnistasid: see on uskumatu, millest oleme ilma jäänud. Tegelikult on see promotöö, millega peab tegelema, aga keegi seda paraku ei tee. Arvan, et kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide fonoteegis peaks olema kõikide liikmesriikide muusika. Näiteks USA California ülikoolist telliti minu käest 100 CD plaati eesti muusikat. Lihtsalt selleks, et neil oleks ülikooli raamatukogus see olemas. Aga see oli nende initsiatiiv.

Kuidas Sa pooleldi jõgevalaseks sattusid?

Väga lihtsalt, abikaasa Auli on Jõgeva tüdruk. Käisime ikka ämmal, kes elas Rohu tänaval viie korruselises majas külas. Siis sündis tütar Margaret. Korraga hakkasin mõtlema, et miks ma peaksin sõitma Tallinna korterist Jõgevale 3-toalisse korterisse. Äkki vaataks hoopis endale maja. Nii leidsime Aamissepa tänaval maja. Sellest hetkest hakkasime Jõgeval rohkem käima.

Praegu elan suvel kaks kuud Jõgeval. Vahet ju ei ole, elan seal, kus on internet. Ma ei ole kusagile ketiga kinni seotud. Kas ma suhtlen Los Angelesiga Tallinnast või Jõgevalt, üks teeb välja. Maailm on väikseks jäänud ja see on huvitav. Jõgeva on hea koht, vaikne ja hea keskkonnaga.

Järgmisel aastal ilmub Sul eluraamat?

Tahtsin tegelikult juubeliks teha, aga jäime natuke hiljaks. Nüüd plaanin järgmiseks septembriks. Raamatu põhimõte on see, et see pole elulugu, vaid mälupildid minu elu näituselt. Kuus aastat olen sellega tegelenud.

Raamatu mõte tekkis sellest, et kui Joala suri, siis hakati temast elulooraamatut tegema. Samuti oli lugu Grapsiga. Neisse on palju soga juurde pandud. Ei kurat, ma räägin parem ise, et pärast keegi hakkab minu eest rääkima ja leiutama. Püüan olla võrdlemisi tõene, kuid musta pori näkku raamat see kindlasti see ei ole. Pigem seiklusjutte maalt ja merelt. Nüüd vaadates tundub, et see võiks olla lausa kümne mehe elulugu.

 

Mikk Targo

 

Sündis 18. detsembril 1959 Tallinnas

Produtsent ja laulukirjutaja

Lõpetanud G. Otsa muusikakooli

Mänginud ansamblites:

Tallinna 7. Keskkooli ansambel Wedro

Monument

Teravik

Vitamiin

Muusik Seif

Mobile

Mahavok

Sergei Manukjan ja Villu Veski bänd

Radar (asendusliikmena ühel Venemaa tuuril)

Popkooripidu produtsent ja kunstiline juht

Eesti Autorite Ühingu esimees aastast 1991

 

TIIT LÄÄNE

blog comments powered by Disqus