Enam kui kaks aastat tagasi asus Kaitseliidu Jõgeva maleva pealikuks kolonelleitnant Tarmo Laaniste, kelle sõjaväelasekarjäär algas pea üheaegselt Eesti Vabariigi taastamisega. Nüüd, Kaitseliidu 100. sünnipäeva eelõhtul on sobiv vaadata ajas tagasi.
Kolonelleitnant Laaniste vanaisa Eduard Meemann (13.05.1919‒11.08.2018) teenis 1940. aastal noorsõdurina Tallinna sidepataljonis ning oli üks neist, kes Tallinna 21. koolis relvastatud riigipöörajatele vastu hakkas. See tulevahetus, kus langes kaks Eesti kaitseväelast, sai tuntuks kui Raua tänava lahing. Sidepataljoni ja punavõimude vahel peetud tulevahetus oli ainuke Eesti kaitseväe väeosa peetud lahing teises maailmasõjas.
Kas see fakt määras ära ka sinu elukutsevaliku?
„Kindlasti on selles minu esivanemate mõjutusi ja vanaisa eeskuju, kuid eelkõige on minu sõjaväelasekarjäär sündinud kutsumusest. See on valdkond, mis on mulle lapsepõlvest peale huvi pakkunud, ja kui avanes võimalus pärast Eesti taasiseseisvumist sellega tegelema hakata, valisin selle tee. Tundsin siin ka teatavat moraalset kohustust. Nii et esivanemate eeskuju ja isiklik huvi kokku viisid mind selle elukutseni. Kohe esimesel võimalusel valisin militaarteenistuse ja kui Kaitseliit 1990. aastal taastati, hakkasin selle liikmeks. Lisaks oli Ida-Virumaal toona selline poliitiline olukord, et tundsin vajadust isiklikult panustada.“
Nii et kodukohal oli siin ka oma roll?
„Kindlasti, sest olen Jõhvist pärit ja õppisin sealses keskkoolis. 1980. aastate lõpus valitsenud õhustik jättis siia oma jälje, rahvuslikkus ja poliitilised protsessid. Kõik see andis mõjutused Kaitseliitu astumiseks ja armeeteenistuse kasuks otsustamiseks. Kui avati lahingukool, läksin kohe sinna allohvitseride kursustele.“
Millal sa vanaisalt esimest korda tema lugu kuulsid?
„Ei oska öelda, kui vana siis olin. Küllap see oli ikka lapsepõlves. Vanaisa jutt lisas mulle enesekindlust ning oli omamoodi innustajaks.
Aga vanaisa ei tahtnud nendest asjadest nõukogude ajal eriti rääkida. Veel isegi Eesti Vabariigi algusaastastel, kui mõned meediakanalid soovisid vanaisaga sel teemal rääkida, oli ta ajakirjanike vastu tõrges. Ta oli lihtsalt ettevaatlik, sest tal oli säilinud pikka aega okupatsioonis elanud inimese kogemus.“
Vanaisa on nüüdseks lahkunud?
„Kahjuks jah, möödunud aasta augustis, 99aastasena. Veel maikuus suurõppuse Siil toimumise ajal õnnitleti vanaisa Valgas tema 99. sünnipäeval. Teda tervitasid ja õnnitlesid ka kaitseväe juhataja kindral Riho Terras ja Kaitseliidu ülem kindralmajor Meelis Kiili. Vanaisa oli siis hea tervise juures, energiat ning särtsu täis ja võttis piduliku sündmuse puhul isegi pitsi konjakit. Miski ei ennustanud, et see tuluke võib varsti kustuda. Aga seda ootamatum oli tema lahkumine sel kuumal suvel.“
Sõjaväelase karjääriredelil oled suhteliselt kiiresti edasi liikunud. Kuidas seda ise hindad?
„Ei tea, kas see on nüüd kiire liikumine. Olen kakskümmend viis aastat teeninud kaitsejõududes. Pärast Kaitseliitu astumist alustasin Alutaguse malevas, kus jõudsin staabiülema kohusetäitja ametikohani. Seejärel ootas ees kaitsevägi. Tõenäoliselt tööle-teenistusele pühendumine ja teatud väärtuste järgimine on andnud mulle võimaluse nendel ametikohtadel teenida, erinevaid kogemusi saada ja mitmeid struktuuriüksusi juhtida.
Ma ei tea, kas see on olnud edukas karjäär või mitte, kuid mul on olnud õnn erinevates valdkondades ennast proovile panna ja mitmel tasandil kogemusi omandada.“
Oled saanud õppida ka välismaal, kuid välismissioonidel pole sa käinud?
„Otseselt jah mitte, kuigi ma valmistusin Afganistani minekuks. See oli siis, kui teenisin 2010. aastal NATO staabis Heidelbergis, mind valmistati selleks ette poolteist aastat. Kuulusin ühe ette paigutatava staabi koosseisu. Lõpuks jäi Afganistani minek katki vaid seetõttu, et minu rotatsiooni aeg oleks pidanud lõppema kaks kuud varem kui missiooni aeg Afganistanis. Eestil ei olnud seda aega võimalik pikendada, sest minu koht läks ameeriklastele või prantslastele. Ja nii juhtuski, et kogu minu jaoskond sõitis pärast poolteiseaastast treeningut Afganistani, kuid mina jäin ainsana maha ja sõitsin Eestisse tagasi.“
Ega sa selle üle ei kurvastanud?
„Nii ja naa. Pettumus oli hinges küll, sest meeskond oli mul selleks ette valmistatud ja staap oli poolteist aastat selle nimel harjutanud. Olime nädalate ja kuude viisi õppustel Euroopa riikides. Küll Portugalis, Norras, Saksamaal, Hispaanias ja muudes erinevates tingimustes, Nii et meil oli töötav staap, väga hea rahvusvaheline seltskond, kes saadeti siis lõpuks kuueks kuuks Kabuli, kuhu mina aga enam ei jõudnud. Me oleksime olnud seejuures esimene eksperimentaalne staabi element sellisel kujul.“
Kuidas Jõgevale jõudsid?
„Minu periood Kaitseliidu peastaabi personalijuhina kolm ja pool aastat sai täis. Oli kokkulepe Kaitseliidu ülemaga, et pärast teenistusaega saan võimaluse ennast proovile panna kusagil malevapealikuna.
Ja kuna Jõgeval oli malevapealiku koht vabanemas, sest major Kuusvere oli siirdumas Balti kolledžisse, siis pakuti seda mulle. Võtsin selle kahe käega vastu, kuna mu pere elab Tartus. Nii et Jõgeva malev oli minu jaoks teadlik, mitte juhuslik valik. Mõned isegi on küsinud minu käest, et miks mind Jõgevale asumisele saadeti. See pole asumisele tulemine, vaid see oli minu valik.“
Jõgeva, Kesk-Eestis, on asukohalt ju väga hea?
„Minu arust ka. Jõgeva on igas mõttes minu meele järele: siin on hea asukoht, hea taristu, tugev isikkoosseis, väärt inimesed. Lisaks avanes mulle üle aastate võimalus olla teenistuses nii, et saan õhtuti kodus olla. Muidu olen Eestile mitu ringi peale teinud ja välismaal olnud, kuid nüüd on mul võimalus kodus elada. Tõenäoliselt esmakordselt üle kahekümne viie aasta (naerab rahulolevalt).“
Nii et karm elu?
„Jah, sellega tuleb sõjaväelasel arvestada. Aga nüüd on juba aastaid ka natuke turjal ja tahaks veidi paiksemaks jääda.“
Kui palju sellise teenistuse kõrvalt üldse isiklikuks eluks aega jääb?
„Tuttavad ütlevad ikka tabavalt, et kui mees on sõjaväes, siis kogu pere on sõjaväes. Kogu pere peab arvestama sõjaväelase teenistusgraafikuga, võimaluste ja vajadustega. Kuid aega perele tuleb leida. Kogu vaba aeg tuleb investeerida perekonda.“
Ilmselt peab ka perekond olema mõistev?
„Loomulikult. Perekond peab olema mõistev ja arusaaja. Ühesõnaga, kogu lahingurütm tuleb perekonnaga läbi arutada, et kõik toimiks.“
Kas sul üldse on võimalik endale puhkust planeerida?
„Meil Kaitseliidus on aastaks tegelikult kokkulepitud perioodid, millal ma kindlasti puhkust ei saa. Olenemata sellest, kas lastel on siis koolivaheaeg või mitte. Need on suurõppuste ajad, nagu Siil, Kevadtorm, Põhjakonn. Kuid lisaks tuleb vahele ka ootamatusi. Näiteks paar nädalat tagasi tuli puhkus katkestada, kuna pidin tegelema läheneva õppuse Kilp eelõppusega. See on meie elu paratamatu osa. Jaanuaris võid palju asju planeerida, kuid aasta keskpaik võib plaanidesse korrektiive tuua.“
Kuidas iseloomustaksid Jõgeva malevat?
„Ainult positiivsete sõnadega. Mulle väga meeldivad need inimesed, kes siin töötavad ja teenivad. Mulle meeldib siinne miljöö, entusiasm, mis puudutab noorkotkaste, kodutütarde ja naiskodukaitsjate instruktoreid. Tegemist on pädevate inimestega, mis teeb maleva elu olulisemalt lihtsamaks. Samal ajal innustab see kõik ka mind rohkem panustama, uusi asju välja mõtlema. Sest väga paljud asjad püsivad ju inimeste entusiasmil. Eriti Kaitseliidus.“
Kaitseliit saab saja aastaseks. Kuidas sina selle sadat aastat kokku võtaksid?
„See on äärmiselt oluline verstapost, millisel hetkel on oluline ajas tagasi vaadata. Mõistlik on meelde tuletada, millest see kõik alguse sai ja millised olid eesmärgid siis. Mis olid need ajatud väärtused, mida tänagi endaga kaasas kanname.
Sada on küll number, kuid Kaitseliidu tähtsuse kujundavad kaitseliitlased ise. Meie suurt juubelit toetavad tegelikult teised tähtsad juubelisündmused nagu Eesti Vabariik 100 ja Vabadussõda 100. Kaitseliit 100 on selles suures pildis üks osa.“
- aastatel oli Kaitseliit maakondades kogu ühiskondliku elu kujundaja. Ajad on küll muutunud, ent kuidas on Kaitseliit sinu arvates suutnud oma funktsioone tänasesse päeva edasi kanda?
„Kaitseliit on kaasaegne organisatsioon, mis on pidevas arengus. Selle kujundavad meie inimesed, meie kogukond, meie omavalitsused. Tänapäevane eripära on ehk selles, et Kaitseliit ei ole enam aktiivne kultuuri- ja spordielu eestvedaja, vaid lähtume oma tegevuses aina enam üldistest riigikaitse kontseptsiooni põhimõtetest. Usun, et Kaitseliit on sellega edukalt hakkama saanud ja saab ka edaspidi. Oluline on teha inimestele kogu aeg teavitustööd. Just et millistes suundades on meil vaja rohkem pingutada, et olla suuteline meie kaitseväge ja liitlasi toetama.
Mul on hea meel, et kaitsevägi ja riigi kõrgem juhtkond on jõudnud arusaamiseni, milline oluline võtmeroll on Kaitseliidul kriisi või sõja ajal just selle algfaasis. Kaitseliit on kõige kiiremini mobiliseeruv väljaõpetatud jõud, kes on suuteline koheselt koos politseiga reageerima.“
Nii et vaenlase jaoks kujutab Kaitseliit endiselt jõudu, mida kardetakse? Nagu 1930. aastate lõpus?
„Jah, see on praegusel ajal täpselt samuti, oleme oma potentsiaalsele vastasele müstiline jõud, mille suurust ja tugevust ei hoomata. Keegi ei saa kõrvalt täpselt aru, mida Kaitseliit endast kujutab, kuidas see üldse võimalik on. Isegi paljud meie liitlased käivad jätkuvalt ja uurivad, kuidas see on võimalik, et inimestel on relvad kodus ja nad tulevad oma vabal ajal mingit tasu saamata välja, et panustada riigikaitsesse. Seda ei mõisteta.
Nii nagu pole meie potentsiaalsetel vastastel võimalik kaitseliitlasi kaardistada, sest nad on igal pool: igas talus, külas, vallas… See on arusaamatu, et suvalise puu tagant võib välja astuda mingi tegelane, tankitõrje granaadiheitja õlal, ja kaduda pärast tulistamist sinna puu taha jälle tagasi.“
Kas veel mõnes riigis eksisteerib Kaitseliit sellisel kujul nagu meil?
„Minu teada mitte. Mõnel meie lähinaabril sarnane organisatsioon küll on, aga sealgi kehtivad osaliselt lepingulised suhted. Meid on püütud võrrelda ka USA rahvuskaardiga, aga seegi pole päris täpne. Ükski teine näide pole võrreldav meie vabatahtliku organisatsiooniga, kus inimesed ise panustavad oma vaba aega, ressursse ja vahendeid, ilma tasu saamata. Tihti ei mõista ka meie partnerid, et mis meie inimesi küll motiveerib. Aga meil on selle kõige taga ajalooline kogemus ja järjepidevus, mis annab meile tänagi võimaluse olla tugev organisatsioon.“
Kuidas tavakodanikud on tänapäeval Kaitseliidu omaks võtnud? 1990. aastatel meedia kaasabil tekitatud korralageduse kuvand on vist ajalukku jäänud?
„Kindlasti. Toona oli igas mõttes keeruline aeg, juhtus nii ühte kui teist. Üldjoontes on suhtumine muutunud positiivseks. Samas on kaitsevägi ja Kaitseliit oma tegevuses alati erilise luubi all. Halvustavat või naeruvääristavat suhtumist, nagu siis oli, enam ei kohta. Ühiskond on arenenud, teadlikkus on tõusnud, organisatsioon ise näitab ennast professionaalsena. Küll tuleb aga endale pidevalt teadvustada, et oleme erilise tähelepanu orbiidis. Kuna Kaitseliit tugineb kogu ühiskonna toetusele, siis peame pidevalt jälgima, millise sõnumi oma tegevusega ühiskonnale saadame. Need asjad, mis jäävad kõrvavaatajale arusaamatuiks, tuleb lahti seletada. Vigadest tuleb õppida. Kogukonda ei saa endast eemale tõrjuda, vaid neile tuleb selgitada, miks me midagi teeme. Igapäevaselt tuleb edastada positiivset sõnumit.“
Kas Kaitseliitu ootab uue sajandi künnisel ees mõni uus ja erakordne väljakutse?
„Rääkides riigikaitse seisukohalt, tuleb näha kaasaegset varustust ja uue taktika väljatöötamist. Me ei räägi Kaitseliidust enam kui positsioonisõja tavalisest relvast, vaid see on lähiaastatel asümmeetriline tegevus, politseioperatsioonide toetamine, see on võime olla sõja- ja kriisisituatsioonides paindlik. Võtmesõnad tulevikus oleksidki ehk paindlikkus ja professionaalsus oma tegevuses.“
Kui turvaline Eestis praegu elada on?
„Geopoliitiline olukord on ju suhteliselt teada, kuid ma ei arva, et peaksime praegusel hetkel midagi tõsiselt kartma. Tuleb jätkata senist protsessi, mida oma riigi kaitseks oleme üles ehitanud. Kriisiohtu ma ei näe, aga samas ei tohi ka loorberitele puhkama jääda.“
Palju Eestis ja Jõgevamaal hetkel kaitseliitlasi üldse on?
„Tean rääkida poolaasta seisust ja selle järgi oli Eestis kaitseliitlasi kusagil 26 300. Jõgevamaal on koos noorkotkaste, kodutütarde ja naiskodukaitsjatega maleva suurus ca 1200.
Kas see arv tõuseb või langeb?
„Nii ja naa. Me alustasime kaks aastat tagasi liikmelisuse kontrolli, kus võtsime kontakti kõigi oma liikmetega. Selleks, et puhastada andmebaasid ja teha selgeks, kes meil tegelikult liikmed on. Leidsime isegi neid, kes olid oma liikmelisuse unustanud. Meie eesmärk oli teada saada, kas kõik liikmed on huvitatud organisatsiooni panustamisest. Kui jah, siis millises vormis nad saaksid panustada. Kõik ei pea ju püssiga metsas jooksmas käima. Sest pigem olgu liikmete arv meil veidi väiksem, kuid saame sellesse numbrisse suhtuda tõsiselt. Nii astusid mõned passiivsed inimesed ka Kaitseliidust välja. Vale number Exceli tabelis tekitab peastaabile moonutatud pildi. Me ei taha iseennast petta.“
Kellele kuulub sinu juubelitervitus?
„Tahan tänada kõiki Jõgeva maleva liikmeid, kaitseliitlasi, noorkotkaid, kodutütreid ja naiskodukaitsjaid, samuti meie toetajaid ja koostööpartneid eesotsas omavalitsustega. Kõik nad teevad tõsist tööd ja tänu neile oleme jõudnud tugeva organisatsioonina väärika juubelini.
Samuti kuuluvad minu siirad tänusõnad neile inimestele ja asutusetele, kes ei asu Jõgevamaal, kuid on otsustanud õla alla panna just Jõgeva maleva tegevusele. Meil on inimesi üle Eesti. Parimaks näiteks on tuntud näitleja Raivo E. Tamm, kes tallinlasena otsustas liituda Jõgeva malevaga. Ta saleb aktiivselt meie üritustel, kuna otsustas panustada ühe väikese maleva arengusse.“
TIIT LÄÄNE
Tarmo Laaniste
Sündinud 11. juulil 1971 Jõhvis
Kolonelleitnant
Haridus:
Kohtla-Järve A. Kesleri nim keskkool
Tartu Ülikool sotsioloogiateaduskond
Sõjaväeline väljaõpe 1993‒2014
Rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide eelne kursus
Balti Kaitsekolledž – The Joint Command and General Staff Course
NATO School – Operational Staff Officer Course, Saksamaa
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused – jalaväepataljoni taktika ja nooremstaabiohvitseride kursus
Army Combat School ‒ kompaniiülemate kursus, Taani
Nemencine Training Centre ‒ kompaniiülemate baaskursus, Leedu
Maanpuolustusopisto, Kouluttajakurssi ‒ Lappeenranta, Soome
Kaitseväe Lahingukool – kaadriallohvitseride kursus
Teenistuskäik:
1992 – 1993 – Kaitseliidu Alutaguse malev – staabiülema kt
1993 – 1998 – Kaitseväe Lahingukool – rühmaülem/kompaniiülem/õppeosakonna ülem
1999 – 2004 – Kaitseväe Lahingukooli ülem
2005 – 2007 – Kaitsejõudude peastaap, hariduse ja väljaõppe jaoskonna ülem
2005 – 2007 – Kaitsejõudude peastaap, hariduse ja väljaõppe jaos Saksamaa
2007 – 2010 – NATO CC Land HQ Heidelberg, G7 vanemstaabiohvitser
2010 – 2013 – Kaitseväe ühendatud Õppeasutused, täiendusõppekeskuse ülem
2013 – 2016 – Kaitseliidu peastaap, personaliosakonna ülem
alates 4. augustist 2016 – Kaitseliidu Jõgeva maleva pealik
