Hekto tegemised olid omal ajal nii tuntud, et 1981. aastal, seega 25 aastat tagasi väntasid Kaljo Kiisk ja Rein Karemäe neist dokumentaalfilmi. Selle Jõgeval ja Palal toimunud esilinastusele Kiisk mingite kiirete asjatoimetuste tõttu ei jõudnud, nii et alles nüüd, klubi kolmekümnenda ja filmi veerandsajandijuubeli peol said mõlemad autorid kõrvuti rahva ees seista. Enne, kui nad “letti võeti”, vaadati muidugi ära film.
“Mulle meeldis see, kuidas te oma asju ajasite,” meenutas Kaljo Kiisk. “Teie ettevõtmistes puudus demonstratiivsus ja odav enesekiitus: lihtsalt võeti kätte ja tehti midagi asjalikku ära. Sestap kukkus ka film välja lihtne, loomulik ja avameelne.”
“Film on küll osaliselt kaotanud nii värvid kui ka heli, ent mitte sisulist aktuaalsust,” lisas Rein Karemäe. “Hekto-sugust klubi, kus üheskoos olles oma argielu mõtestada, oleks vist ka praegu vaja. Ka rahateenimine on mõistagi oluline, ent pahatihti toob rahakoti paksenemine kaasa vaimult vaesemaks jäämise.”
Õhtu kolmas külaline, kirjanik Mats Traat (tedagi seob hektolastega pikk sõprus) polnud “Hekto” filmi üldse varem näinud.
“See ei mõjunud kaugeltki tolmunud retrospektiivina,” väitis Traat. “Minagi arvan, et Hekto-sugused klubid võiksid endiselt olemas olla. Eestlaste üks suuremaid puudusi on ju individualism ja vähene kontaktsus.”
Sädet peab olema
Ants Paju tütar Angela Rehi oli filmi tegemise ajal kaheksa-aastane.
“Ma olen seda filmi küll korduvalt näinud, ent taaskohtumine sellega andis siiski täiesti ootamatuid impulsse,” tõdes Angela. “Mõtlesin näiteks sellele, et olen praegu peaaegu niisama vana kui mu isa filmi tegemise ajal, aga ma ei tunne ennast veel kaugeltki nii küpsena kui tema toona. Veel tuli mulle meelde see, kuidas ma lapsena Hekto üritustel kaasas käisin ega tundnud ennast sugugi mingis vanainimeste seltskonnas ? lapse jaoks tunduvad kahe-kolmekümnesed ju tavaliselt vanainimestena. Aga Hekto üritustel vihuti hommikuni tantsu ja lauldi hääled kähedaks. Küllap sellest ajast ongi minus juurdunud arusaam, et inimeses peab ikka säde sees olema.”
Eesti Metsaseltsi esimees Kaupo Ilmet oli omal ajal Kaarepere Metsakatsejaama direktorina üks Hekto tööjõu sagedasemaid kasutajaid.
“Hektolaste poolt Söe arboreetumisse istutatud lehisekultuurid läksid hästi kasvama,” kinnitas Kaupo Ilmet. “Sealt saaks praegu vähemalt 400 tihumeetrit puitu ja kõrgemad puud on kasvanud enam kui kahekümne meetri kõrgusteks ehk kümme korda pikemaks kui Ants.”
Hektolasi oli põhjust hea sõnaga meenutada ka Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi esimesel direktoril Vaike Lapil.
“Kui ehitajad teatasid, et kihelkonnakoolihoone muuseumiks ehitamine ei saa alata enne, kui maja laka pealt on eemaldatud kolmekümnesentimeetrine savi ja tuvisõnniku kiht ning et nemad selle hullu asjaga kohe kindlasti ei tegele, siis kujutasin juba ette oma kurba lõppu stiilis “posin ennast üles et raha põle”,” ütles Vaike Lapp. “Ent siis tulid hektolased ja tegid kolme-nelja tööpäevakuga laka puhtaks. Nüüd on muuseumi teisel korrusel ilus näitusesaal ja direktori kabinet.”
Missioonitundega ettevõtmised
Hekto tegemised sisaldasidki ikka missioonitunnet: kas istutati puid, korrastati parki, pandi üles looduskaitseobjektide või kultuurimälestiste juurde juhatavaid viitu või ehitati lastele mängumaja. Ning korraldati hulk rahvarohkeid lasteüritusi. 1984. aastal võttis väike seltskond hektolasi ette koguni reisi Kaukaasias Punasel Lagedal asuvasse Eesti Aiakesse, kus korrastati selle maja ümbrust, kus kunagi suvitas kirjandusklassik Anton Hansen Tammsaare. Sellest käigust alates vallandus protsess, mis viis samasse majja Tammsaare muuseumi asutamiseni. Eestlastest väljarändajate jõudmisest Punasele Lagedale saab aga tänavu 120 aastat.
Hektolaste jälgi on paksult täis ka Põltsamaa külje all asuv Sõpruse park: puid on nad sinna istutanud nii isekeskis kui ka koos sõsarklubidega. Kaks aastat tagasi korraldas Ants Paju selles pargis rahvusvahelise graniitskulptuuride festivali, mille tulemusena seisab seal nüüd kaheksa taiest. Eeloleval suvel, 19. augustil kell 18 avatakse seal ? jällegi Ants Paju eestvõttel ? Tauno Kangro pronksskulptuur “Kalevipoeg kündmas”.
“Ma poleks neid asju ette võtnud, kui neile poleks eelnenud Hekto aastatepikkust mõtestatud tegevust samas paigas,” kinnitas Ants. “Seepärast ootan kõiki hektolasi skulptuuri “Kalevipoeg kündmas” avamisele.”
RIINA MÄGI
