Kolmes Jõgevamaa ajalehes töötanud ajakirjanduslegend Herbert Sööde

Homme on üheksakümnes sünniaastapäev Herbert Söödel, kes on töötanud juhtival kohal kolmes ülejõgevamaalises ajalehes Kolhoosnik, Punalipp ja Vooremaa.

Herbert Sööde oli ajalehemees oma ajastus, tööd püüdis ta teha ausalt ja professionaalselt.


  1. 1928. aasta 25. jaanuaril sündinud ja Jõgeval Töölisnoorte keskkooli lõpetanud Herbert Sööde esimeseks ametiks oli Jõune valla raamatukogu juhataja. Noorel mehel tekkis huvi ajakirjanduse vastu.

„Selles neljakümnendate aastate lõpu Noorte Hääles ilmunud loos kritiseerisin varjusurmas kultuurielu ja ennekõike vajakajäämisi raamatukogu ja rändkino töös,“ meenutas Herbert Sööde persooniloos, mis ilmus tema 80. sünnipäeva puhul.

1953. aastal alustas Sööde tööd Jõgeva masina-traktorijaama ajalehes Stalinlik võit. 1954–1959 oli ta ajalehe Kolhoosnik toimetaja asetäitja, 1960–1966 sama ajalehe vastutav sekretär. 1966–1974 oli Sööde toimetaja asetäitjaks rajoonilehes Punalipp. 1974 sai ta selle ajalehe vastutavaks sekretäriks ja jätkas sama tööd maakonnalehes Punalipp 1989. aastani. 1992 kutsuti ta Vooremaasse tegevtoimetajaks ja ta tegi seda tööd kuni pensionile jäämiseni 1994. aastal.

Toimetas kodulooalast lisalehte

1968. aasta 5. mail (Nõukogude Liidus tähistati seda, kui Pravda ilmumise päeva, ajakirjanduspäevana) on ilmunud portreelood Punalipu ajakirjanikest.

Lugu „Ka mõnda tema tegemistest“ jutustab Herbert Söödest ja algab sellega, et toonane rajoonilehe toimetaja asetäitja õpib Tartu Riikliku Ülikooli žurnalistikaosakonna täienduskursustel, mida juhendab professor Juhan Peegel.

„Reeglina jääb rajoonilehe toimetaja asetäitja ülesandeks ka ideoloogilist laadi kirjutiste eest hoolitsemine, kogu parteilise töö jälgimine ja valgustamine. Erandina toimetab Herbert Sööde meie lisalehte. Ja seda kaasannet „Meie kodu nimeks“ (kodulooalane väljaanne) peetakse samalaadsete hulgas vabariigi üheks tugevamaks. Nõuandjaks Herbert Söödele koduloo teemade käsitlemiseks ja lisalehe püsiautoriks on olnud tema sõber, ajalooõpetaja ja Jõgeva linna aukodanik Eino Veskis.“

Koduloo külgede toimetamisel tekkis Söödel meeldiv koostöö Jõunest pärit ajaloolase akadeemik Hans Kruusiga, kes kinkis talle pühendusega raamatu „Sajand lõppes, teine algas“.

Herbert Söödest avaldatud pildi alla on üle viiekümne aasta tagasi avaldatud artiklis kirjutatud.

  1. Sööde: „Arvan, et ühe rajoonilehe kasutegur ja osatähtsus ei vähene, vaid suureneb. Sedamööda kuidas kasvab ajakirjanike meisterlikkus ja täieneb toimetuse varustus.“

Toimetuse staabiülem

 Herbert Sööde 60. sünnipäevaks kirjutas temale pühendatud loo ajakirjanik Vaike Käosaar.

„Sinu juurest saab alguse ju iga lehenumber, seepärast on sind vahel ka staabiülemaks tituleeritud,” märgib ta.

„Sa ei sütti kergesti kui kadakapõõsas, ütled oma arvamuse välja tasasel häälel ja moel. Oleme siis nendega nõus või mitte, aga nad on olnud Sinu enese omad,“ arvab Käosaar kolleegi kohta.

Veel saame sellest Punalipus ilmunud juubeliloost teada, et Herbert ärkab igal hommikul kell viis või pool kuus, tõmbab dressid selga ja läheb tervisejooksu tegema.

Käosaar iseloomustab ka Herberti huumorisoont: „Nalja teed vähe, aga kui juba teed, siis on see ka üks kapitaalne nali.“

Vanema ja keskmise põlvkonna lehetegijaid on näiteks muigama ajanud Herbert Sööde kommentaar ühe omaaegse tippajakirjaniku ja kirjaniku külaskäigu kohta rajoonilehe toimetusse. Nimelt Sööde ütles „Kaine oli.“

Ise võttis Herbert Sööde pidulikel sündmustel väikese tervisenapsu. 80. sünnipäevaks ilmunud Vooremaa loos kõneleb ta järgmist.

„Sel puhul ilmus ajalehes karskusteemaline rubriik. Nagu teada, lõppes sõda joomarluse fiaskoga, kusjuures eriti kahju on hävitatud viinamarja väljadest,“ vaatas Sööde 80. sünnipäeva puhul ilmunud ajaleheloos tagasi alkoholismivastasele kampaaniale. See tuli ajakirjanduses käivitada NSV Liidu viimase juhi Mihhail Gorbatšovi alustatud alkoholismivastase kampaania tõttu.

Kujundus pälvis preemiaid

Herbert Sööde eestvedamisel tehtud Jõgeva rajoonilehe kujundus pälvis nii vabariiklikke kui ka üleliidulisi preemiaid.

Kuna Sööde oli õppinud ka Tartu Meditsiinikeskkoolis, oli tema üheks lemmikteemaks meditsiin. „Eks ole küll nähtud inimesi, kellel juba üksnes süstlanõel juuksed turri ajab, kuigi süsti on vaja oma tervise huvides. Siin aga lastakse päris rahulikult soontest verd välja voolata, ilma et loodetakse mingile tasule või kasule,“  kirjutab Herbert Sööde rajoonilehes 4. juulil 1964. 

Seda artiklit silmas pidades on põhjust ka isiklikult Herbert Söödele tänulik olla. Tänu temale on jõudnud Jõgeva ajakirjandusse ka mu ema nimi.

„Avaneb operatsioonitoa uks ja vereülekande osakonna juhataja Aino Luukas (Lukas) juba ootabki.  Aino Luukas juhib süstlanõela käevarreni ja juba tilgubki katseklaasi see hinnaline vedelik, mida ei saa millegi muuga asendada,“ kirjutab Sööde.

Sööde kirjutas Punalippu  ka loo seitsmekümnendate aastate teisel poolel Jõgevale tööle asunud psühhiaatria- ja narkoloogia kabineti juhatajast Jaan Olarist. Varsti pärast loo ilmumist eraldati noorele tohtrile ja tema perele korter.

Herbert Sööde hobiks oli tõlkimine. Mitmed vene ja saksa keelest tõlgitud lood ilmusid nii Jõgevamaa ajalehes kui ka üle-eestilistes väljaannetes.

Säilitas väliselt rahu

Ajakirjanik ja hilisem ajalehe Vooremaa tegevtoimetaja Anne Mihhailov (Päid) meenutab: „Mäletan Herbert Söödet päevast, mil tolleaegsesse Punalippu korrektorina tööle tulin. See oli 1978. aasta maikuus. Istusime toimetaja Hugo Alteri kabinetis ja kõnelesime minu tulevasest tööst. Sisse astus vastutav sekretär (tänapäeval tegevtoimetaja) Herbert Sööde, Hugo tutvustas meid ja ütles, et soovin toimetusse tööle tulla. Herbert naeratas talle nii iseloomulikku naeratust ja ütles: „Las ta proovib…“

Hiljem hakkasin ka artikleid kirjutama. Pidevalt olin seotud lehetegemise tehnilise poolega, mis võimaldas Herbert Söödet hästi tundma õppida. Herbert kogus kokku ajakirjanike ja välisautorite kaastööd, töötas need keeleliselt läbi, koostas maketid, jälgis ajalehe valmimisprotsessi. Kuigi vastutava sekretäri töö oli pingeline ja närvesööv, suutis Herbert vähemalt väliselt rahu säilitada. Tema oli nagu toimetuse tugisammas.

Herbertil oli hea keelekasutus, aga põhitöö kõrvalt jäi aega ajakirjanikutööks väheks.

Meenub reis Volga äärde Jõgeva rajooni sõprusrajooni Kinežma kultuuripäevadele. Põhjusel, et ajaleht oli vaja valmis teha, jäime Herbertiga teistest maha ja sõitsime õhtuse rongiga järele. Arvestades Herberti head vene keele oskust ja Venemaa olude tundmist, kulges meie sõit viperusteta ja lõbusalt.

Herbert Söödele mõeldes meenuvad mõnusad sünnipäevad tema juures kodus, kus abikaasa Lidia kostitas neid alati väga maitsvate toitudega. Muidugi hoidis Herbert väga oma kasse ja armastas neist rääkida.

Ja hiljemgi, kui puutusime kokku juba tööväliselt, oli Herbertiga alati soe kohtuda ja juttu ajada.“

Lesk, Harkovist pärit Lidia Sööde meenutas: „Tutvusime Herbertiga sanatooriumis Jaltas.

„Herbert oli hea inimene. Me ei tülitsenud,“ kõneleb 86-aastane Lidia. 

Vaatame koos Lidia Söödega fotoalbumeid, milles rohkesti fotosid Herbertist ja tema kolleegidest ajalehe toimetuses.

Nendel on energiline ja printsipiaalne toimetaja Olga Uulits, kes hoolitses hoogsalt ka toimetuse seltskondliku poole eest, samuti tema töö jätkaja teeneline ajakirjanik Hugo Alter, toimetaja asetäitja Ants Paju.

„Kui toimetuses Herberti sünnipäeva peeti, küpsetasin pirukaid. Tema töökaaslased kiitsid neid väga. Kodus Herbert ajakirjandustööd ei teinud, küll aga luges palju ja tõlkis. Aeg-ajalt meeldis talle maiustada, mistõttu meie kodus olid laual alati taldrikud ja kausid kompvekkidega. Nii on ka nüüd, vahel endale maitsmiseks ja külalistele pakkumiseks,“ räägib Lidia.

Lidia Sööde rääkis sellestki, et kassipoja tõi Herbert koju, sest loomaga koosolemine pidi mõjuma hästi tervisele. „Hiljem hakkas ta neid loomi väga hoidma ja armastama. Viimasel perioodil olid meie kasside nimed Kolla ja Maša. Kui Herberti tervis halvenes, märkasid seda ka kassid.“

Herbert Sööde lahkus igavikuteele 2009. aasta lõpul. Tema viimne puhkepaik on Siimusti kalmistul.

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus