Elluäratatud lootuste kodu
Sõidame läbi hõredaks saetud metsa ja vaikuses tukkuvate külade. Vinderdi-vänderdi hüpleb masin jääkonarustel. Päev on hall ja kahel pool teed külmetavad taliorased, varbaidpidi vees. Auto tagaistmel on kuhjaga ninni-nänni, kompse, potsikuid ja pakikesi. Me sõidame Maria juurde.
Silt teeveerel ?Maria ja lapsed. 3. maja? juhatab meile kätte õige elamu. Maria seisab trepil, kaks nööpsilmset koeranatukest jalgade juures hända viibutamas. Tubades on narid ja lauakesed. Viis põnni vanuses 2 ? 4 aastat teevad lõunauinakut.
Kolm suuremat tulevad koolist, üks lasteaiast. Need on Maria üheksa kasulast, pisut rohkem kui kolmandik nendest, kes kasuema sülest väljakasvanuna juba suurde ellu läinud. Lisaks viiele lihasele järeltulijale.
Põnne on toodud siia majja padujoodikutest vanemate räpastest ja täissuitsetatud kodudest, võetud ära vangis istuvate ja last üleliigseks taagaks pidavate emade käest, korjatud üles tänavalt ja truubitorudest. Mõtlen salamisi, kui kaua mina selle sagina, kilkamise, söötmise ja potitamise keskel vastu peaksin. Nädala? Paar päeva? Mõne tunni?
Ent Maria kinnitab, et tänu neile kilkajaile ta püsti püsibki. Püsti, elus ja terve, mõtetes aina uusi ripakile jäetud lapsi kanaemana oma tiiva alla koguda. Sest siin on nendega usk ja lootus, ütleb kasuema. Ka armastus, millest neid senini ilma jäetud ja mida Marial ikka ja alati üle kipub jääma.
Purunenud unistuste kodu
See väike provintsilinna agulimajake on peitunud tänavaäärsete ehitiste selja taha. Hoov on pime, porine ja harjumatult hiirvaikne, uks vanadusest kiiva kiskunud. Ukse kõrval, mis otse õuest tuppa juhatab, seisab ratastool, kaaslasteks paar kulunud saapaid ja sassis paeltega lapsetossud. Ahtakeses köögis troonib taburetil veeämber ja kriiksuv laudpõrand on unustanud oma igiammuse värvikihi.
Selles maadligi majakeses elab parandamatult haige noor naine Margit ja tema väike tütar, kes peavad läbi ajama narrilt kesise invaliidsuspensioni ja lastetoetusega. Peaaegu kõik asjad siin toas on heade inimeste poolt annetatud ? mööblitükid, köögitarbed ja külmkapp, ratastoolist rääkimata.
Ema ei saa lubada tütrele huviringe ega koolitööks vajalikku arvutit. Ei saa anda talle lubadust, et läbi loobumiste jõutakse ehk kunagi unistuste täitumiseni. Pole kindel selleski, kas jõuab lapse suureks kasvatada, sest haiguse kulg ja kulgemise kiirus on saatuse seada.
Ometi pole see kodu rõõmustki tühi, sest ema ja tütre teineteisemõistmine, nende õlg-õla tunne ja vastastikune poolehoid aimuvad nii sõnadest kui silmist.
Avarate südamete kodu
Väikeses, kenaks klantsitud eramus elab kunagine lastekodupoiss Karl. Tal on imetore abikaasa, viis last ja alailma kummitavad teda mälestused rõõmutust lapseeast. Tal on ka vanaprouast ema, kes oma aastaid tagasi hüljatud pojale lipitsevalt külje alla poeb ja temalt abi nõuab.
Kunagine lastekodupoiss on fanaatiline haigete, põlatute, vaeste ja hüljatute kaitsja ning abistaja. Ta palub, kogub, korjab ja veab kohale, et aidata neid, kes ise oma eluga toime ei tule. Ta kulutab energiat, aega ja bensiini, teades, et keegi seda ei korva. Ta hangib välisriikidest kasutatud ratastoole, käib neil ise järel, teades, et keegi seda tegevust ei tunnusta. Muidugi, kui abisaajad välja arvata.
Ta kuulab kõikjal ära vaegurite ja kodutute mured, toob, mida suudab hankida, hoiab süles võõraid lapsi, jäädes oma tänuväärse tegevusega ometi märkamatuks. Ta ütleb end tegutsevat sisemise vajaduse sunnil ja et ta saavat seeläbi hingeliselt rikkamaks. Ta ei oskavat ilma heategudeta elada. Tema kalleimaks tasuks on abisaajate hingepõhjast tulevad tänusõnad ja niiskeks kippuvad silmad.
Kunagise lastekodupoisi praeguse kodu märksõnaks on soojus, sest seda on tunda toas, südametes ja kätes.
Ja ma mõtlen, et kuidas küll tuleksid toime need hüljatud, alandatud, haiged ja abitud, kui poleks häid, avara südamega inimesi, kes peavad primaarseks iseloomuomaduseks abivalmidust.
Riigis, kus valitsusliikmete uhked autod ja esinduskulud mõjuvad kui pidu katku ajal. Kus narkoärikate, metsavaraste või teiste ebaausal teel ratsa rikastujate tarvis näeb seadus ette vaid sümboolseid karistusi. Kus vangis istuvatele röövlitele ja mõrtsukatele võimaldatakse lisaks hotellilaadsetele elamistingimustele ja tipp-topp ninaesisele ka tasuta hambaravi. Kus peaminister keskendub peale väärate tegude ja andestamatute keelevääratuste kassi silitamisele.
Eks jah, kuninga kass elas muinasjutuski võrreldamatult paremini kui näiteks vaene kalamees oma kaelakukkuvas hurtsikus. Tedagi ei aidanud ju kuningas ega tema kass, vaid hoopis kuldkalake.
URVE TINNURI, ajakirjanik
