Kolmapäeva õhtul oli vanas heas Palamuse rahvamajas taas filmi esilinastus. Saalitäis rahvast sai vaadata otse nõelasilmast tulnud Paunvere lugude viimast linateost – „Talve”. Nagu pool sajandit tagasi vaadati „Kevadet”.
Publik ootas uut Vooremaal vändatud filmi. Hoolimata sellest, kas selle tüvitekst on Lutsu kirjutatud või mitte. Ja võib öelda, et publik ei pettunud. Filmis oli harjumuspäratult palju valgust ja eredaid värve, säravaid noori näitlejaid ja lustakaid lugusid. Janti ja nalja, nagu Paunvere filmides varemgi.
Stsenarist Martin Algus oli „Talve” raamatutekstist õnneks vähe alles jätnud ning kirjutanud sellesse tubli annuse minevikku ja tänapäeva omas võtmes sisse. Nagu stseenide korduse eelnevatest filmidest vol. 2 või vana Kiirt kehastanud Margus Lepa tegemised Nõmme raadios.
„Me usume, et sai hea film, sest see pakkus meile tegemisel naudingut ja rõõmu. Raske töö küll, aga seda oli tore teha,” tunnistas filmi režissöör Ergo Kuld Palamusel esilinastuse eel.
Noort Tootsi mänginud Karl Robert Saaremäe kiitis nii noori kui ka vanu näitlejaid, kes filmis kaasa lõid. „Suured tänusõnad kogu meie meeskonnale, tänu kellele seda filmi teha saime,” sõnas noor Toots. „See oli meile väga äge kogemus.”
Filmitegijate sõnul andsid nad maailma filmipangale edasi näitlejate nimekirja, kuid neli nime tulid punaseks tehtult tagasi. Paluti täpsustada, kas need on ikka õiged, kuna nimetatud näitlejad pole kolmkümmend aastat filmis mänginud. Muidugi olid nimed õiged: Margus Lepa, Riina Hein, Rein Aedma ja Tõnu Alveus. Seega pretsedent maailma filmiloos.
Kriitika on filmile heitnud ette küll sõjaolustiku (tegevusaasta ikkagi 1942) puudumist, kuid tegelikult on see igati õigustatud. Liiati kui 1942. aasta oligi Eestimaal ainus rahulik sõja-aasta. Kus venelaste ja sakslaste terror oli hetkeks unustatud ning parašütiste Eestimaale veel ei heidetud. Ja juhul kui sa ise raudteetamme ei õhkinud või partisani ei mänginud, siis tõesti, sõdureid ühel külavahel ka ei patseerinud.
Nii nagu 50 aastat tagasi „Kevade” esilinastust vaadates, valdas nüüdki hinge rahulolu tükikest Eestimaa ja oma kodukandi lugu kinolinal läbi elades.
TIIT LÄÄNE
„Talve“ tõi halli argipäeva helgust
Neljapäeval võis kõigist kinokavadest leida kauaoodatud lõpu Oskar Lutsu Paunvere lugudele, milleks oli film „Talve“
Aus olles suuri ootusi ma enne kinno minekut „Talvele“ panna ei julgenud. Eesti filmidega kipub olema nii, et need kujutavad elu ja inimesi tavaliselt depressiivsetes, mustades ja hallides toonides. Ja kui kinno minnes on tuju veel hea, siis pärast klassikalist Eesti filmi tekib must masendus, mis kestab päevi.
Esimesed hetked näitasid, et mustast ja valgest on „Talve“ kaugel. Suvel toimunud võtteid ei tehtud kunstlikult tumedamaks ega masendavaks. Ja olgugi et ainus kurb liin oli Raja Teele igatsus Siberisse küüditatud Tootsi järele, kulges kogu tegevus siiski pigem rõõmsas ja romantilises meeleolus.
Kogu süžee on lihtne: põhiliseks liiniks armastus. Nagu elus ikka, siis ainsad kirjad, mida üksteisele kirjutada võiksime, on armastuskirjad. Kuid kirju „Talves“ ei kirjutata. Seevastu armukolmnurki tekib nii mõnigi. On peol tantsimisi, armunud ja vihkavaid pilke, saladuslikke jalutuskäike ja tagaselja armukadedust. Ja muidugi tekkis küsimus, kas sõlmida abielu armastusest või omakasust.
Teise põhiliinina jookseb juba tuttavatest tegelastest inspireeritud sündmustik, mille seob kokku Arno Tali poeg Arnold, kes soovib esialgu isakoju põliseks taluomanikuks jääda. Olgugi et Talid pole kunagi erilised talupidajad olnud.
Osaliselt on õigus neil, kes nimetavad „Talvet“ justkui „Klassikokkutulekuks“. Samas ei ole see tingimata halb, sest võib-olla pakub klassikokkutulekulaadne süžee äratundmisrõõmu vanematele vaatajatele ja terekätt noorematele. Ehk võib tänapäevasema ja helge filmiga tõmmata tähelepanu Paunvere lugudele ka muudmoodi kui „Kevade“ vaatamisega.
Tegemist oli filmiga, kus sai naerda, äratundmisrõõmu jagada ja filmi lõpus isegi pisara poetada. Sest eks eluring algab ju ikka sünnist ja lõpeb surmaga. Ja Paunvere lugude eluring sai väärika lõpu.
KERTTU-KADI VANAMB
