Umbes kuu aega tagasi leidis meie naaberkülas aset jõhker peksmine. Mustveest saabus kiirabi, kes tuvastas, et läbipekstu suuümbrus vajab õmblemist. Kiirabi teatas, et nemad midagi teha ei saa, kuna Mustvees ei õmmelda ja transporditeenust Tartusse pole ka ette nähtud.
Üks vastutulelik naaber sõidutas ohvri Tartusse õmblemisele. Töö tehtud, tõi vastutulelik autojuht mehe tagasi. Ei Mustvee kiirabi ega ka Tartu arst uurinud lähemalt, kas pekstul peale suuhaava ka muid vigastusi on.
Järgmisel päeval ohver oksendas ja tal olid krambid. Tuttav kutsus talle kiirabi: mees ise oli sel hetkel teadvuseta. Rääkida ja süüa ta pärast peksmist ei suutnud. Kiirabiarst süstis midagi krampide vastu ja lahkus, vastamata kiirabi kutsunu küsimusele, miks jäetakse oimetu mees vereloiku edasi lebama. Mõne aja pärast, mulle juhtunust kõnelnu jutust sain aru, et kolmanda päeva hommikul, kui ohver oli tuttavate poolt, kus ta vahepeal viibis, koju oma vana ema juurde toimetatud, tuli ema külastama sotsiaaltöötaja. Viimane kutsus mehe seisundit nähes taas kohale kiirabi ning suutis neid veenda ohvrit taas Tartusse viima. Sealses traumatoloogiaosakonnas viibis kannatanud ravil kaks nädalat ning toimetati siis Jõgeva haiglasse järelravile.
Naisel, kes mulle juhtumit kirjeldas, tekkis küsimus, kas tõesti seisneb esmaabi andmine ainult ühes nõuandes või ühes süstis? Kui inimene on kõvasti peksa saanud, siis võib tal olla ju igasuguseid vigastusi. Kas kiirabi neid ei peagi tuvastama? Kui ei, siis kes ja kuhu peaks inimese toimetama, et ta korralikult läbi uuritaks, tuvastamaks, mis vigastused tal üldse on? Tegelikult vajas ju konkreetne kannatanu haiglaravi, aga seda sai ta ju poolenisti juhuslikult: tänu sellele, et kannatanud ema külastama tulnud sotsiaaltöötaja suutis kiirabi n-ö ära rääkida.
Mõistagi ei saa ka mina ise aru, kuidas ei olnud kasu ei kahest kiirabi visiidist ega ka esmasest Tartus käimisest?
Olgu võrdluseks veel öeldud, et peksja viidi läbikuulamisele ja toodi sealt ära kuulu järgi politseautoga, kannatanu esimeseks Tartu-reisiks tuli aga oma transport otsida. Kas sellest ei järeldu, et ohvrite heaks teeme me vähem, kui kuriteo toimepanija heaks?
EHA NÕMM
