Kui üle-eestilist töövarju päeva peetakse oktoobris, siis Palamuse valla lasteaias Nukitsamees tegutsesid kolm „töövarju“ möödunud nädalal. Tegemist oli kolme Kohtla-Järve lasteaia Rukkilill õpetajaga, kes tulid lähemalt uudistama, kuidas elatakse väikeses Kesk-Eesti maalasteaias.
Nukitsamehe ja Rukkilille lasteaed on koostööpartnerid Migratsiooni ja Integratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed rahastatavas ja terve käesoleva õppeaasta kestvas projektis, mille raames õpivad kahe lasteaia kasvandikud tundma eesti rahvakalendri tähtpäevi ning nende rolli eesti kultuuriloos. Projekti algatajaks oli Rukkilille direktor Jelena Ušakova. Selle üle, et ta projektipartneri Palamuselt leidis, imestada ei tasu: Palamuse lasteaia Nukitsamees juhataja Marika Merusk oli magistriõpingute (need on tal käsil Tartu Ülikooli Narva Kolledzhi juures) käigus Rukkililles õppepraktikal.
Projekti juhatas sisse oktoobrikuine leivanädala üritus: 40 Kohtla-Järve ja 20 Palamuse last Iisaku muuseumis uurimas, kuidas vanasti vilja kasvatati ja kuidas sellest lõpuks leib sai. Kahe lasteaia kasvandike kokkusaamisi seisab projekti raames ees veel mitu, ent lisaks sellele ilmutasid lasteaedade õpetajad soovi üksteisel ilma lasteta külas käia. Sellistel külaskäikudel jääb tööjuttudeks ja kogemuste vahetamiseks rohkem aega. Nii saidki väljaspool projekti teoks Palamuse lasteaia õpetajate novembrikuine külaskäik Kohtla-Järvele ja sealsete lasteaednike möödunudnädalane vastukülaskäik Palamusele. Kohtla-Järve Rukkilille lasteaia õpetajad Veronika Põllu, Jelena Lukina ja Aljona Petryakova veetsid Palamusel kolm päeva. Kui nad möödunud teisipäeval kohale saabusid, oli esimene emotsioon ahhaa-elamus.
„Eks meiegi ole Oskar Lutsu „Kevadet“ lugenud ja filmi näinud. Nüüd saime näha ka paika, kus „Kevade“ tegevus toimub,“ ütles Veronika. Esimesed kaks päeva kulusid neil lasteaiaga tutvumiseks ja seltskonda sisse elamiseks, kolmandal päeval proovisid nad aga juba tundi anda: Veronika liikumis-, Jelena matemaatika- ja Aljona käelise tegevuse tundi.
Õhkkond julgustas
„Lapsed harjusid külalisõpetajatega väga kiiresti: juba teisel päeval rippusid meie lapsed neil kaelas ega võõrastanud neid üldse,“ ütles Nukitsamehe juhataja Marika Merusk.
„Siinsed lapsed on nii avatud ja rõõmsameelsed,“ kiitis Veronika Põllu. „Tänu sellele on neil endal lihtne teadmisi omandada, sest pingevabas õhkkonnas jäävad need paremini „külge“, ning tänu sellele oli ka meil siinsesse keskkonda väga lihtne sisse elada.“
Pingevaba õhkkond julgustas Kohtla-Järve õpetajaid ka eesti keeles suhtlema. Veronika selleks, tõsi küll, julgustust ei vajanudki, sest tema räägib eesti keelt väga hästi, Jelenal ja Aljonal napib aga selles keeles suhtlemise kogemust. Kohtla-Järvel, kus eestlasi vähevõitu, on seda kogemust ka raske hankida. Seda enam, et kohalikud eestlasedki kipuvad kohe vene keelele üle minema, kui näevad, et vestluspartneril eesti keelega raskusi. Palamusel sellist probleemi pole.
„Meie kandis kipub eesti keele oskus tõesti passiivseks jääma,“ kinnitas Veronika, ent lisas, et nende lasteaia vene rahvusest lastel on tegelikult suur huvi eesti keele õppimise vastu. Ning rõõmuga nägi ta Palamusel, et ka siinsed lapsed tunnevad huvi vene keele vastu. Mõni teadis üksikuid sõnugi.
Ahtme linnaosas asuva Rukkilille lasteaia lapsed on tegelikult mõnevõrra teistsuguses situatsioonis kui teiste Kohtla-Järve lasteaedade lapsed, sest see lasteaed on kakskeelne: 11 rühmast on seal kaks eestikeelsed ning kolm veel nn keelekümblusrühmad, kus vene lapsed tõhusat eesti keele õpet saavad. Eesti ja vene rühmadel on ka palju ühisüritusi.
Oma ja Palamuse lasteaeda võrreldes leidsid Veronika, Jelena ja Aljona nii erinevat kui sarnast. Erinevad kaks lasteaeda näiteks suuruse poolest: Nukitsamehes on lapsi pisut alla saja, Rukkililles ligemale 240. Mis aga õppetöösse puutub, siis see on kahes lasteaias üsna sarnane, sest riiklik õppekava, mida järgitakse, on ju samuti sama.
Nagu kodus
„Tundsin end Palamuse lasteaia Kustide rühmas tõesti nagu oma rühmas Kohtla-Järvel, sest nii paljud asjad tulid tuttavad ette,“ ütles Jelena. „Ka teadmised on siinsetel ja meie lastel üsna sarnased.“
„Kultuurikontekst on meil siiski mõnevõrra erinev,“ arvas Veronika. „Siin on tunda tugevat rahvakultuuri hoidmise ja traditsioonide järgimise vaimu. See on tõesti väga tore, et me sellise lasteaia endale projektipartneriks saime.“
Palamusel oldud aega ei veetnud kohtlajärvelannad siiski ainult lasteaia seinte vahel. Marika Meruski seltsis vaatasid nad üle ka vastrenoveeritud Palamuse koolimaja ja uue vallamaja, mis neile väga meeldisid, ning külastasid ka kihelkonnakoolimuuseumi ja tegid väljasõidu Elistvere loomaparki. Eriti sügava mulje jättis külalistele teel nähtud lumine vooremaastik.
„Meie kandi inimestel pole pahatihti aimugi, kui palju ilusat ja huvitavat on siinsamas Eestimaal vaadata,“ ütles Veronika.
Homme saabubki Palamusele juba suurem Rukkilille lasteaia esindus: lisaks neljakümnele lapsele (üks eesti ja üks vene õppekeelega rühm) ja õpetajatele teevad sõidu kaasa ka mõned lapsevanemad. Siis ongi neil võimalik oma silmaga veenduda, et Tallinn, Tartu ja Pärnu pole ainsad vaatamisväärsed paigad Eestimaal. Homne külaskäik on jälle üks projektikohtumistest: hommikupoolikul teevad Kohtla-Järve lapsed kolmeks rühmaks jaotatuna kaasa Nukitsamehe lasteaia tundides, pärast lõunat minnakse Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi, kus muuseumipedagoog Aili Kalavus tutvustab lastele küünlapäeva kombestikku: 2. veebruar ongi ju küünlapäev.
Märtsis lähevad kahe lasteaia lapsed Tartusse Eesti Rahva Muuseumi ning projektile paneb punkti suvine kokkusaamine Peipsi ääres Remniku puhkekeskuses.
„Meie lapsed juba küsisid, et kas me saame nüüd jälle nende lastega kokku, kellega me koos Iisakus käisime,“ ütles Veronika. „Nad väga ootavad seda sõitu.“
Marika aga lisas, et projekti täiskasvanud osalised mõlgutavad juba järgmise ühisprojekti mõtteid. Kui koostöö nii hästi sujub, siis pole ju mõtet sellel soikuda lasta. Ning seda, mida üksteisele õpetada, on piisavalt.
„Ega meil ja siinsetel õpetajatel polegi midagi vahet: meil on täpselt ühesugused probleemid ja huvid ning me kõik armastame lapsi. Sellepärast ongi meil nii hea ühisprojekte teha,“ ütles Veronika Põllu, lisades, et nii tema, Aljona Petryakova kui ka Jelena Lukina on suured Ida-Virumaa ja Eesti patrioodid.
i
RIINA MÄGI
