Kolm kuud hirmu

Täna täitub kolm kuud Venemaa sissetungist Ukrainasse. Seda, et maailm on sõjast väsinud, märkab igal pool. Ajalehtede esiküljed kuuluvad ammu hinnatõusule, kinnisvarale, päevapoliitikale ja muudele teemadele. Esialgsed suured rahvapeod Ukraina heaks on asendunud tavapärase eluga, korjandused on lõppemas, Ukraina lippe lehvitatakse vähem. Tekkinud on väsimus, tüdimus. Mujal maailmas, kes sõjakoldest piisavalt kaugel, on sõjategevus juba ilmselt eilne päev.
Tekib oht, et me lepime, et ühes maailma nurgas käib tapmine, vägistamine, röövimine ja varastamine. Et ühe riigi linnad vajuvad rusudesse, nende kultuur, loodus hävib. Aga me ei tohi leppida. Me ei tohi anda agressorile nii palju jõudu, et oma koledusi ellu viia. Ja selleks tuleb sõjast rääkida. Iga päev, iga tund, iga minut. Näidata fotosid kohapealt, rääkida sealsete inimeste ja siiatulnutega. Et me ei unustaks.
Tõsi, sõjakoledused hakkavad pikapeale vaimsele tervisele. Ja ennast peabki oskama hoida, et mitte igapäevasesse uudisvoogu päris uppuda. Oskus targalt meediat tarbida kulub siin rohkem kui marjaks ära ja seda võiks julgelt teistelegi jagada.
Ilmselt valmistub Venemaa pikaks sõjaks, mis mõlemad osapooled relvade, inimeste ja rahakoti osas tilgatumaks tõmbab. Pikk sõda väsitab ka maailma, tekitab tüdimust ja küsimust, et ehk annaks lihtsalt alla. Aga ei tohi. Mitte iialgi ei tohi. Ukrainlased panevad siiani vägevalt ja neid tuleb iga päev ja iga tund hea sõnaga meeles pidada. Slava Ukraini!