Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures tegutseva Tiina Tammani allfondi korraldataval traditsioonilisel tudengite esseekonkursil läksid tänavu kõik kolm preemiat Jõgevamaalt pärit noortele. Parimaks tunnistati konkursil Christian Auna essee, auhinna vääriliseks peeti ka Mariann Tihase ja Kaisa Kulasalu kirjatöid.
“Igasügisene esseekonkurss Rahvuskultuuri Fondi juures on seatud just julgustama neid noori, kelle kirjatöödest paistab välja iseseisva mõtlemise vaim, tahe maailmast aru saada ja seda omamoodi lahti seletada,” kirjutab kultuurilehe Sirp online-uudises omanimelise allfondi looja Rahvuskultuuri Fondi juures Tiina Tamman ning tõdeb, et huvitaval kombel on kõigi kolme auhinnatöö autorid Tartu Ülikoolist ja õpivad kirjandust. Veelgi enam oleks Tamman üllatunud ilmselt siis, kui oleks teadnud, et kõik kolm on õppinud kunagi Jõgeva Gümnaasiumis. Christian lõpetas selle kooli viis ja Mariann kolm aastat tagasi. Kaisa lõpetas neli aastat tagasi Jõgeva Gümnaasiumi põhikooliosa, möödunud aastal aga kuldmedaliga Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi.
Head sõbrad
Mariann ja Christian on väga head sõbrad ja mõttekaaslased ning veedavad väga suure osa oma ajast teineteise seltsis. Nii polnud ime, et mõlemad ühe õppejõu poolt listi üles pandud kirjale, milles oli juttu Rahvuskultuuri Fondi esseekonkursist, reageerida otsustasid. Christian valis teemaks “Kas minu vanemad olid noorena õnnelikumad kui mina?”. Mariann kirjutas teemal “Kuidas ma õpin toime tulema hirmudega suure maailma ees?”. Üldse oli välja pakutud viis teemat, lisaks nimetatutele sai kirjutada veel karskusliikumise, Eesti sõdurite Afganistanis sõdimise ja keskkonnasäästlikkuse teemadel.
Midagi sulepeast välja imema polnud Mariannil ja Christianil vaja hakata, sest valitud teemade üle on nad õpinguteaja jooksul rohkelt dialooge pidanud. Lisaks kuuluvad filosofeerimis- ja analüüsikatsetused nende sõnul lahutamatult kirjandusõpingute juurde. Nii et mõlema esseed sündisid ülearuse ponnistuseta: mõtted olid lihtsalt kirjapanekuks piisavalt küpsed.
Christian kirjutab oma essees, et ta võib end lugeda uue, Eestimaa ajaloo seisukohast kõige õnnelikuma, ahistavate kultuuriliste, sotsiaalsete, poliitiliste jm paineteta põlvkonna esimeste noorte hulka. Samas jõuab ta pärast pikka arutlust järeldusele, et tegelikult elasid õnnelikumalt tema vanemad: kuigi maailm, mis neid ümbritses, tunduks praegustele noortele ilmselt täiesti väljakannatamatuna, elasid nad hoopis suuremas küünarnukitundes oma rahvaga ning neid sidus ühine eesmärk.
Marianni essee tõukus Tartu Ülikoolis vanemat eesti kirjandust lugeva Janek Kraavi mõttest, et paljude meie kirjandusklassikute teostes on üheks läbivaks kujundiks soo: koht, mis pakub eestlasele viimset kaitset võõra võimu vastu, ent mis teda ka müstiliselt ja hukatuslikult ligi tõmbab.
Hea kool
Meie tänase kirjandussituatsiooni üle arutlesid tegelikult Mariann ja Christian mõlemad.
“Oleme oma esseedes vaikimisi umbes sellisel seisukohal, et eesti proosas — luule vohab niikuinii nii heas kui ka halvas mõttes — on viimase kümnendi jooksul värsket õhku väheks jäänud,” ütlesid Mariann ja Christian. “Vanema põlvkonna kirjanikud on pea eranditult jäänud kas postkolonialistlike järelhoovuste lõksu või uurinud kaasaegseid olusid eemaltvaataja pilguga. Noored katsetajad seevastu justkui mängiksid vormimänge, tuues värskesse proosassse aastakümneid vanu, ent siinmail katsetamata tehnikaid. Neid, kes laiahaardelise või introspektiivse andega esile oleksid kerkinud, pole just palju nimetada.
XXI sajandi noor nõuab läänes tunnustatud kultuuri. Esseedes juhindusimegi sellisest — küllap liiga jäigast ja otsekohesest — väitest, et meie kirjandust ehk keelelise väljenduse meisterlikkust saab päästa ainuüksi üleilmne tunnustus, vastasel juhul mandume oma “uurimustes” ja “kriitikates” olematuks. Pealegi on suletud kirjandusega rahvus suletud rahvus üleüldiselt.”
Jõgeva Gümnaasium oli Marianni ja Christiani meelest vaba ja loovat mõtlemist soodustav kool. Kooliteatris Liblikapüüdja kaasa teinud Christian pidas üheks oma suuremaks mõjutajaks Liblikapüüdja juhendajat Lianne Saage-Vahurit ning emakeele ja kirjanduse õpetajat Ülle Läänet. Viimasele mõtleb tänutundega ka Mariann. Hea sõnaga meenutas Mariann veel varasemat emakeeleõpetajat Anneli Jämet ja ajalooõpetajat Bruno Javoiši.
Tulevikus näevad nii Christian kui ka Mariann end kirjanduse uurijatena, Christian võib-olla ka kirjanduskriitikuna. Mariann kavatseb oma esseepreemia eest raamatuid osta, Christian investeerib raha õpingutesse.
Christiani ja Marianni esseed on kättesaadavad ka Sirbi kodulehel, Kaisa tööd sinna kahjuks üles riputatud pole.
RIINA MÄGI
