26. augustil sai aasta, kui meie hulgas ei ole enam looduse hoidjat ja kaitsjat, kodukaunistamise edendajat, kalurite projektide eest seisjat ja head sõpra Ene Ilvest. Tema kolleegid, sõbrad ja tuttavad meenutasid teda alati heatujulise, sõbraliku ja abivalmis inimesena.
Ametniku ideaalmudel
Saare vallavanem Jüri Morozov
Pean Ene Ilvest ametnikuks, kes ei teinud ainult reeglitest tulenevaid asju, vaid kasutas oma ametipositsiooni ära selleks, et arendada ümbritsevat keskkonda.
Riigiametnikul on paratamatult rohkem infot kui tavalisel külaelanikul. Tema nägi seda kui kohustust oma ametipositsiooni kasutades teatud valdkondi vedada ja kaasa aidata, et elu edeneks. Ta tegi alati rohkem, kui tööjuhendis oli kirja pandud. Kui taolisi inimesi on palju, siis kujuneb riigiameti pilt hoopis teistsuguseks. Kogu tema elu oli tööga seotud, kogu aeg oli tal midagi käsil, tema juures käidi sageli ka kodus.
Valdkonnad, millega ta tegeles, olid kõik seotud loodusega – pargid, aiad, kalandus, jahindus, metsandus. See oli loomulik, sest ta oli kasvanud loodusega lähedalt seotud kodus, tema isa oli Luua arboreetumi rajaja.
Saare mõisa ürdiaed ja koduloomaaed olid Ene ideed. Need olid rajatud perspektiiviga ja ikka tulevikku silmas pidades. Praegu on nii, et ka paljud maalapsed ei tunne koduloomi, linnalastest rääkimata.
Ene oli tulihingeline, talle hakkas vastu üleolev suhtumine. Kaitsekorralduskavade puhul oli talle väga oluline, et alad oleksid inimestele avatud, et seal oleksid puhkekohad, õpperajad, et avataks vaateid. Mõni kava ei saanud enne valmis, aga juba rajati puhkekohad ja õpperajad.
Ükskõik, kus ka mingi taoline teema avati, oli ta alati kohal ja ütles sõna sekka.
Paljudele inimestele oli ta konsultandiks ja nõuandjaks kodu kaunistamisel.
Asustasime nii jõevähki kui ka jõeforelli Saare valla jõgedesse, Kullaverre ja Kääpale. Praegu on Kullavere jõgi lõheliste jõgede registris, kuigi skeptikuid oli esialgu palju. Pikki aastaid istusime maakonna jahindusnõukogus. Ene oli aastaid Luua grupi juht.
Ta juhtisväga maskuliinseid seltskondi – metsamehi, jahimehi, kalamehi — ja sai nendega väga hästi hakkama. Ta oli aus ja otsekohene ega hakanud kunagi mingit jama ajama.
Jalajälgi Jõgevamaal ja kaugemalgi
Eesti Metsaseltsi kauaaegne esimees Kaupo Ilmet
Enet meenutades võin öelda, et tema jalajälgi on Jõgevamaa täis ning neid leidub kaugemalgi. Oma isa, metsateadlase, õpetaja ja metsaaedniku Alfred Ilvese elutöö jätkaja ja edasiarendaja elukäik oli tihedalt seotud Vooremaa kaunima paiga, metsahariduse hälli Luuaga. Siin omandas ta nii alg- kui ka keskerihariduse ja pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetamist sai temast jälle luuakas ning selleks jäi ta elu lõpuni. Tema kutsumuseks sai haljastus, maastikukujundus ja kodukaunistus. Pole paika Jõgevamaal, mis ei tuletaks meelde meie usinat loodusekaitsjat, pargikujundajat, kodukaunistajat ja jahinduse ning kalanduse korraldajat ning ürituste-koolituste läbiviijat Ene Ilvest. Veel aastakümneid elab ta edasi oma parkides, mida ta on projekteerinud ja aidanud teoks teha. Alustame Sõpruse pargist ning lõpetame Elistvere loomapargis, läheme Saarjärvele ning peatume ürdiaias. Nendesse paikadesse on ta pannud oma hinge.
Vooremaa loodusväärtuste hoidja ja kaitsja
Looduse hoidja Eerika Purgel
Aastaid Ene Ilvesega koostööd teinuna pean teda inimeseks, keda lihtsalt tuli austada. Ta tegi väga palju ära Vooremaa maastiku väärtustamiseks ja Jõgevamaa parkide säilitamiseks. Kui vaja, oli Ene alati nõus appi tulema. Ta oli inimene, kes julges alati oma seisukoha välja öelda.
Ene Ilves oli Vooremaa loodusväärtuste hoidja ja kaitsja. Kui me esimest korda tööalaselt kohtusime, oli ta Jõgevamaa uute looduskaitsjate-loodushoidjate suhtes väga kriitiline. Aga koos Vooremaa looduses liikudes ja mõtteid vahetades leidsime, et meie vaated ei olegi nii väga erinevad. Minule oli Ene suureks eeskujuks.
Ta leidis alati aega aruteludeks ning ta hindas ka seda, et tema kui väga suurte kogemuste ja teadmistega spetsialisti arvamusest lugu peeti.
Meenub, kuidas kord pidime Enega eraldi avaldama arvamust Endla looduskaitseala keskuse pargi kujundamisest. Kui ma olin oma mõtted välja öelnud, teatati mulle, et täpselt sama arvas ka Ene Ilves. Mulle oli see suur kompliment.
Olin harjunud alati Enega nõu pidama, kui Vooremaa maastikukaitsealal mõnd üritust või ettevõtmist korraldada plaanisin. Ja nõu oskas ta alati anda, sest tema kogemustepagas oli ülimalt rikkalik. Enel oli palju ideid, kuidas Jõgevamaal asuvaid väärtusi eksponeerida, väga palju nendest viis ta ka ellu, kuid kindlasti jäi veel palju tegemata…
Pani kalurite mõtteid kirja
Peipsi Kalanduspiirkonna Arendajate Kogu juhatuse esimees Urmas Pirk
Hindan väga kõrgelt seda tööd, mida Ene Ilves tegi kalurite mõtete kirjapanekul ning arengukavade ja projektide kirjutamisel.
Mõnikord me väljendusime üsna segaselt, mõnikord panime kirja pikki heietusi. Ene oli alati see hea inimene, kes meie mõtteid korrigeeris. Tema oskas täpselt ja selgelt väljenduda, ta teadis, kuidas projekte kirjutada ja pabereid täita.
Ene Ilves soovitas väikejärvede ja jõgede kaluritel oma ühenduse luua. 2002. aasta sügisel moodustatigi Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liit. Ta oli kalanduslike ürituste organiseerimisel alati abiks ja torkis kalureid tagant. Samuti oli tema idee tegeleda lastega, võistlus “Saare särg” oli tema idee. Tänavu jäi see küll ära, kuid tuleval aastal korraldatakse see Voore paisjärvel.
Veel lõi Ene Ilves kalanduspiirkonna strateegia koostamisel nõu ja jõuga kaasa. Ta oli väga täpne ja ajas meid mõnikord lausa närvi, kuid oli meile suureks abiks.
Ene Ilves aitas kalureid, kes tema poole pöördusid. Ka oma statistikat tõid mõned mehed talle hoopis koju. Ta oli seitse päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas ametis, puhkust tal ei olnudki. Alati oli ta meile ideede genereerija. Kalurid tunnevad oma heast abilisest väga puudust.
Pole enam kelleltki nõu küsida
Kasepää vallavanem Jüri Vooder
Maakonnas polegi pärast Ene Ilvese lahkumist enam ühtegi haljastusspetsialisti, kelle käest saaks nõu küsida.
Tegime koos Kasepää pargi, sinna sai pandud ka infosildid, mis puuga tegemist. Ka Kesk-Peipsi sadamate planeerimisel oli ta nõu ja jõuga abiks, samuti meie laululava projekteerimisel. Tema soovitas, milliseid istikuid haljastamisel kasutada, ta oskas alati kõike kenasti selgitada ja põhjendada.
Viimane koostöö oli meil Peipsi Elu Tuba, mis pärast Kallaste hoone põlengut vahepeal koduta oli. Nüüd on see Kasepääl. Ene oli alati heatujuline ja sõbralik.
Kunagi ei öelnud abist ära
Kadrina kalatööstuse juht Mark Šumnikov
Ene Ilves ei öelnud kunagi kellelegi, et tal pole aega ja ta ei saa aidata. Ta leidis alati mingi võimaluse, kuulas ära ja aitas nii, kuidas oskas. Tal ei olnud vahet töö ja vaba aja vahel.
Kui tema alustas koosolekut, lõi ta hea atmosfääri ka väga tõsiste teemade arutamiseks. Temata ei saa kalurite koosolekud enam hoogu sisse.
Ene Ilves oskas süstida kaasvestlejatesse optimismi ja rõõmu. Ta oli üdini positiivne inimene.
Pidime ühel ajal pensionile jääma
OÜ Latikas Mustvee piirkonna juht Jüri Vooder
Üheealiste inimestena rääkisime Enega sageli pensionile minekust. Pidime seda ikka ühel ajal tegema. Nüüd on kahjuks nii, et teda enam pole.
Ta oli oma elu lõpuni tegus ja rõõmus inimene, temaga oli hea suhelda.
Palamuse vallavanem Urmas Astel
Kõik keskkonna- ja looduskaitseteemad olid Palamuse vallavolikogus Ene erilise tähelepanu all. Meie vallas oli ta alati käepärast, kui oli vaja loodus- ja keskkonnateemalist nõu. Ta oli alati valmis abistama nõu ja jõuga. Ja mis seal salata, sageli tuli tal seda teha suisa tasuta, lihtsalt tegemise lustist. Võib olla me kasutasime tema vastutulelikkust mõnikord suisa kurjasti, sest tema teened oleksid materiaalses mõttes olnud ikka väga kõrgelt hinnatud.
Ene jutt oli alati konkreetne ja selge. Kui ta ütles, et see ei lähe mitte, siis nii oligi. Meie piirkonnas temaga samal tasemel spetsialisti vastu panna polnudki.
Vallavolikogusse ta algul üldse kandideerida ei tahtnud ja nõustus alles pärast pikka vastupunnimist. Rahvas teadis ja tundis teda ning valis. Kunagi ei esitanud ta meile nõudmisi, ei kartnud, kurtnud ega virisenud.
