Oeh! See laulupidu sai lõpuks ometi läbi ja nüüd võin mina, kollasekaaneline segakooride laulupeolaulik, lõpuks ometi puhkusele jääda. Ja puhkuse olen ma auga välja teeninud: pidu oli ju ilus. Mis siis, et minu teeneid selle juures ei meenutatud.
Minu ja mu kümnete tuhandete vendade esimesed trükikojast tuleku järgsed elukuud olid sündmustevaesed. Möödunud sügisest, kui meid lauljate kätte jagati, polnud aga enam hoo ega hoobi vahet. Vähemasti Palamuse segakoor, mille ühe naislaulja kätte mina sattusin, võttis selleks, et kõik mu sajale leheküljele trükitud kaksteist laulu, kaks oratooriumiosa, kaks popurriid ja üks kantaat selgeks saaksid, nädalavahetustestki lisa: üksnes kolmapäevaste proovidega poleks kogu see kraam 29. märtsiks, mil Jõgevamaa sega- ja naiskoorid pidid oma laulupeovalmidust tõestama, selgeks saanud. Iga prooviga muutusid mu servad üha kulunumaks ja iga prooviga lisandus mu lehekülgedele kollase markeriga tehtud jooni, “linnukesi” ja ringikesi, mis aitasid mu omanikul oma, st aldi häälerühma noote teiste hulgast üles leida ning meelde jätta õigeid hingamiskohti ja kohti, kus on oht eksida.
Aga see oli kõik lapsemäng selle kõrval, mis mind laulupeol ees ootas. Seal tuli mul mahult mitte just suurde, aga sisult väga rikkalikku ja mitmekesisesse (rahakott, taskurätikud, märjad salvrätikud, prillid, päikeseprillid, plaastrid, peavalutabletid, joogipudel, kilekeep, fliisjakk jne) laulupeosümboolikaga õlakotti topituna Tondil asuva ööbimiskoha ja Lauluväljaku vahet rännata, istumisalust kehastada (õnneks oli omanik märganud mu kaantele paberi ümber panna!), pabistada sellepärast, et keegi mulle suppi, kohvi või jäätist peale ei aja ning esimesel peopäeval vihmagi taluda.
Paaril mu vennal õnnestus koguni esmaabi osutada. Kui üks neiu esimesel laulupeokontserdil Urmas Sisaski oratooriumi “Pro Patria” esimese osa ajal laululava astmestiku ülemises, vastu laulukaart jäävas otsas, kus midagi hingata pole, ära minestas, siis ei hakanud ümberolijad arsti kutsuma, sest niikuinii poleks keegi nende hädakisa kuulnud ja niikuinii poleks ükski meedik end tihedast lauljate massist (kolm rida igal astmel!) läbi pressida suutnud. Selle asemel tehti minestanule niipalju ruumi, et ta algul lamada ja pärast istuda saaks, ning lehvitati talle laulikutega tuult. Ma loodan, et kui aasta lõpus hakatakse “Eestimaa uhkuse” kandidaate välja valima, siis ei unustata ära ka mu suguvendade teeneid elupäästmisel!
Jah, vaatamata sellele, et enne laulupidu käis kogu aeg jutt, et minu (ja mu suguvendade ehk teiste kooriliikide laulikute) sisse trükitud laulud on mõttetult rasked ja valikusõel liiga tihe, oli peol ikkagi nii palju lauljaid, et kõik ajagraafikud läksid nihkesse: nii rongkäik kui ka ühendkoori lavale “pakkimine” võtsid tunduvalt rohkem aega kui ette arvatud. Kõige vähem oleksingi laulupeol tahtnud olla selle tundmatuks jäänud mehe nahas, kes koore lavale paigutas ja kelle kuldfraase “Ja nüüd pöörame ümber ja läheme kümme astet ülespoole” või “Ja nüüd astume kümme sammu edasi” korrati lõputult ja üleüldise naeru saatel Lauluväljaku poole suunduvates täiskiilutud bussides ja trammides. Võimles see mees seal ees palju võimles, aga lõpuks õnnestus tal ikkagi ainult täiskasvanute koorid lavale ära mahutada, laste-, poiste- ja mudilaskoorid pidid lihtsalt lava ees dirigendipuldi ümber seisma.
“Aga ise me seda ju tahtsime!” kuulutas paigutajamees läbi mikrofoni irooniliselt ja jätkas: “Nüüd on kaks võimalust: kas tuleb järgmiseks laulupeoks veel raskemad laulud valida või vahepeal uus ja suurem laululava ehitada.” Viimase variandi peale vallandus laval suur poolehoiukisa. Iseasi, kui tõsiselt seda mõeldi.
Õigupoolest jäigi mulle alguses mulje, et see mõistatuslik sõna “ÜhesHingamine”, mis mu kaanele on trükitud, tähendabki seda, et laululaval pole individuaalselt hingamine võimalik, vaid seda saab teha ainult kollektiivselt: kui üks hingab sisse, siis tema naaber peab hingama välja, sest kahe kõrvuti asuva kopsu üheaegseks täitmiseks ruumi lihtsalt pole. Aga pühapäevaõhtuse teise kontserdi lõpupoole taipasin, et see tõlgendus on pisut poolik. Sest siis hakkas laval kummalisi asju toimuma: järgmiste kooriliikide lavale lisandumisest tingitud pause hakati täiesti omaalgatuslikult täitma “lainete tegemise”, “Eesti! Eesti!” skandeerimise ja lippude lehvitamisega. Kui kavas ette nähtud laulud aga lauldud said, ei mõelnudki justkui üheks organismiks muutunud koor vait jääda, vaid võttis üles ühe tuttava laulu teise järel, kuigi dirigendipuldis polnud mitte kedagi. Õigupoolest muutus üheks organismiks kogu Lauluväljakul olnud rahvas – ka pealtvaatajad. Nii ma saingi lõpuks teada, misasi see “ÜhesHingamine” tegelikult on.
Veel sain ma teada, et laulupidu ei lõpe ära siis, kui telekaamerad välja lülitatakse ega isegi mitte siis, kui rahvas Lauluväljakult lahkub, sest bussis kodu poole sõites läheb pidu edasi. Minus ja mu suguvennas lastekoorilaulikus (Palamuse sega- ja lastekoor sõitsid koju ühes bussis) sisalduvatest lauludest läksid vähemalt pooled bussis kordamisele. Ja oleksite te veel seda spontaanselt tekkinud laulu- ja tantsupidu näinud, mis Tallinna-Tartu maantee ääres tegutseva Kükita Grilli juures tekkis, kui seal viis-kuus laulupeobussi korraga peatusid! Polnud üldse tähtis, kelle kõrvale sa sattusid, kellel käest haarasid või mis laulu parasjagu lauldi: kõik olid omad ja kõik olid oma laulud. Tõtt-öelda polegi ma aru saanud, miks ei võiks eestlased kogu aeg olla niisugused nagu laulupeo ajal: naeratada üksteisele, alustada suvalise inimesega suvalises kohas vestlust nagu vana tuttavaga, pakkuda iga hetk oma abi, pöörata kõik potentsiaalsed konfliktid juba eos naljaks ning kannatada nurisemata välja ebamugavused, nagu täiskiilutud buss, pikk supi-, vetsu- ja dušijärjekord. Kuipalju parem oleks meil kõigil niimoodi elada!
Jah, nüüd pääsen ma puhkusele. Paraku võib see osutuda ka errusaatmiseks, sest järgmiseks laulupeoks trükitakse ju uued laulikud. Vaat see, et minu, laulupeo tõelise Tegija jaoks esimene laulupidu alati ka viimaseks jääb, on tõeline diskrimineerimine, aga mitte see süütu naljalaulu “Mehed ja naised” tekst, mille pärast mõned soolise võrdõiguslikkuse nõudjad undasid!
Samas on mul võrreldes laulu- ja tantsupeolistega see eelis, et kui nemad peavad nüüd hakkama pisitasa maa peale tagasi tulema ja argielu karmi reaalsusega (kodused tegemata tööd, majandussurutis, koondamishirm, endassetõmbunud kaaskodanikud, kes bussis kõrvalistmele alati koti viskavad, et keegi nende kõrvale ei istuks) kohanema, siis mina võin igavesti laulupeolainele jääda. Kasvõi riiulis seistes. Ja tervis on mul hea: ma ei tea, millest mind küll tehtud on, aga mu lehed püsivad vaatamata rohkele üht- ja teistpidi murimisele ning laulupeo tipphetkede meeleliigutusele endiselt hästi koos ja kaaski on veel täitsa kobe. Ning markeriga tehtud kollased “linnukesed” annavad teada, kus tuleb ühiselt hingata.
iii
Lauliku monoloogi kirja pannud lauliku omanik RIINA MÄGI
