Oma küllalt pika eluaja jooksul on mul olnud teiste hulgas meeldejäävaid kohtumisi ka vanade revolutsionääridega. Kolmega neist puutusin kokku ENSV Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudis, kus töötasin 42 aastat.
1970. aastail valiti mind instituudi ametiühingu komiteesse, kus pandi juhtima kultuurikomisjoni. Tollal kuulus igal aastal kultuuriürituste hulka kohtumine vanade revolutsionääride või teenekate sõjaveteranidega. Ka mina sain direktsioonilt sellekohase suunise.
Kutsusin siis instituudirahvaga kohtuma uue aja akadeemikud Joosep Saadi ja Arnold Veimeri. Neist esimest aitasid mul nõusse saada tema tütred Luule ja Mari ning poeg Maksim, kes kõik meil töötasid. Joosep Saat tõi kaasa võitluskaaslase Arnold Veimeri.
Kutsutud alustasid kohtumist vanglamälestuste jagamisega. Saat rääkis, et kulutas kogu vanglas istutud aja enesetäiendamisele ja ütles, et pole kunagi elus nii palju raamatuid lugenud kui vanglas.
Veimer hakkas kurtma, kui raske seal oli, kuid kaasvõitleja katkestas tema jutu, öeldes: “Mis sa nüüd räägid, et raske. Sa kaalusid ju vanglas samuti sada kolmkümmend kilo nagu praegugi.”
Asutuse juht tusanes ja jäi kuni kohtumise lõpuni äärmiselt napisõnaliseks. See eest näitas oma muhedat Muhu meeste huumorit Saat, kes jutustas, et nad pidid Veimeriga äärepealt Eestimaa Kommunistliku Partei esimese kongressi nurja ajama.
Kuidas noormehed rabas magama jäid
Delegaatideks valitud noormehed alustasid teed Võisilma tallu ühel varasügisesel ennelõunal. Paistis soe päike. Nad sõid rabas kõhu pohli täis ja kuna kongressi alguseni oli veel mitu tundi aega, siis heitsid põõsa vilusse puhkama.
Kui mehed ärkasid, nägid nad ehmatusega, et päike hakkab loojuma. Kongress pidi juba alanud olema.
Jooksujalu kiirustati Võisilmale. Seal aga arvati, et noormehed sattusid politsei kätte ning Anvelt oli kõik delegaadid metsa viinud.
Hilinejad püüdsid küll valjude hüüetega juhtunut selgitada, kuid neid ei usutud. Anvelt arvas, et nad tulid koos politseinikega. Süüdlased karjusid hääled kähedaks. “Ärge kartke, oleme vaid kahekesi. Usaldage meid ometi!”
Kulus vähemalt paar tundi, enne kui delegaadid peidust välja tulid ning kongress alata võis. Sellest värvikast episoodist pole üheski EKP ajalugu käsitlenud teoses juttu olnud.
Akadeemikuga kartulipõllul
Akadeemik Arnold Veimeri suurim majandusalane “saavutus” oli ettepanek viia Tallinna elanike arv miljonini. Õnneks ei täitunud tema unistus, muidu me praegu pealinnas eesti keelt enam ei kuuleks. Isegi Moskva keskvõim pidas Veimeri ettepanekut liiga julgeks.
Kolmanda vana revolutsionääri Oskar Seprega töötasin majandusinstituudis palju aastaid koos, ta juhtis spetsiaalselt talle loodud transpordiökonoomika sektorit, kus oli vaid kolm töötajat. Omaaegne EKP Keskkomitee esimene sekretär Johannes Käbin lükkas ka tema nagu Veimerigi võimu juurest kõrvale, andes talle akadeemiku aunimetuse.
Oskar Sepre oli ümmargune ja rõõmus vanahärra, kuigi teda tuli siis seltsimeheks nimetada. Talle ei meeldinud, kui teda vanaks revolutsionääriks tituleeriti, sest ta ei tundnud end siis veel üldse vanana. Lõi kõikides üritustes noorusliku innuga kaasa. Sõitis meiega isegi kolhoosi kartuleid võtma, kus ma korra temaga paaris kartulikaste vankrile tõstsin. Järsku jäid talle ohjad jalgu ning hobune vedas akadeemikuga paraja jupi kartulivagusid maatasa. Muidugi ei vähendanud see äpardus tema head tuju. Ta tõusis, kloppis end mullast puhtaks ja jätkas tööd.
Luksuskorterist jäi väheks
Kui 1960. aastate lõpus jahu müügilt ära võeti, soovis Sepre aktiivse inimesena samuti selgitustöös osaleda. Ta saadeti ühte ehitusorganisatsiooni. Sepre rääkis, et jahu pole vajagi, sest kamarasült ja räimesoust on samuti väga maitsvad. Teades mehe lausa lapselikku siirust, olen kindel, et need toidud talle maitsesid. Ehitusmehed aga vihastasid ja küsisid, et kas sina oled räimesoustiga nii paksuks nuumatud? Agitaator kaalus tollal üle saja kilo.
Ükskord rääkis riigikukutaja ühele kaastöötajale, kuidas ta 1940. aasta suvel oma naiselt riielda sai. Nimelt polevat ta osanud koos korteriga ka voodipesu, laudlinasid ja aknakardinaid välja nõuda, nagu tegid seda teised. Sepre kurtis, et naisele polnud küllalt, kui nad juba juulis kolisid ühe represseeritud advokaadi
Oskar Sepre suri oma sektori eest võideldes. Nimelt otsustas direktsioon transpordiökonoomika sektori sulgeda ja noorusliku hingega vanuri pensionile saata. Sepre läks üldkoosolekul kõnepulti ja hakkas erutatult rääkima, kui vajalik tema sektor on. Järsku vakatas ta poolelt sõnalt ja kaotas kõnevõime. Välja kutsutud kiirabi viis mehe haiglasse. Õhtul helistas meie sektori juhataja mulle koju ja ütles, et Sepre suri paari tunni eest neljandas (parteilaste) haiglas, sest tal lõhkes veresoon.
i
LEMBIT AADER
