Kokkuhoid ja kulude kärpimine muutuvad sageli koonerdamiseks millegi arvelt. Väga sageli maksavad riigi eemaldumise kinni tavakodanikud ning selle tulemust võiks nimetada regionaalpoliitiliseks konkursiks teemal „Kes kustutab tuled viimasena?“
Minu hea algklasside õpetaja töötas pea kakskümmend aastat eesti keele õpetajana Petseri lingvistilises gümnaasiumis. Koolis, mis asutati 1913. aastal kunagises Eesti vabariigi linnas, kus sada aastat tagasi hakati andma keskharidust ja mis kuni 2004/2005. õppeaastani oli Petseri 2. keskkooli nime kandes Venemaal ainus üldhariduslik eesti keskkool, kus kõiki aineid õpiti eesti keeles. Sealsamas Petseris, kus 1940. aasta talvel oli nii külm, et raudteejaamas külmusid viinapudelid vagunites ja linnud langesid lennult.
Möödunud suvel otsiti koolile uut eesti keele õpetajat. Mitte ainult õpetajat, sest eelkõige tuleb sel ametikohal olla kui eestikeelse kultuuri eeskõneleja ja organisaator. Kutsuda kodueestlasi piiri tagant lastele esinema-rääkima ja hoida selles ajaloolise linnas Eesti vaimsust. Mis küll kõrvaltänavatel elab justkui aastas 1939.
Kohaliku elu väärtus
Ühesõnaga, kuulutati, et Petserisse otsitakse kogenud (rõhk sõnal: kogenud) eesti keele õpetajat. Ja kõige muu kõrval, mida pakuti, lubati Eesti riigi kulul kaks korda aastas Eestisse sõidu kompenseerimist. Tõenäoliselt on need kulud, mis jäävad alla saja euro, sest lennukiga keegi vaevalt saab Petserist Eestisse lennata.
Loed ja mõtled: kas meie riik on siis samas raskes seisus kui 1920. aastal, mil näiteks Eesti jalgpallikoondise Soome maavõistlusele sõidu eest nõudis välisministeerium vutimeestelt 2000 marka teenustasu.
Samas tahavad mõnedki riigimehed vedada riigipiiri Petseri taha, Tartu rahu lepingujärgsesse raami. Tahame, et Petserist ei kaoks eesti keel ja meel. Anname aru, et see piiriäärne ajalooline koht on meile oluline. Ainult et raha nagu ei tahaks sellele anda, see on võimalus kokkuhoiuks.
Nagu riiklik päästeamet on uuel eelarve aastal otsustanud kokku hoida ka sellega, et lõpetas oma komandodes maakonnalehe tellimise. Samm ei puuduta ühe suure lehekontserni gruppi kuuluvaid maakonnalehti, kuid teisi küll. Ka Jõgevamaa väljaannet Vooremaad. Nii ei peetud vajalikuks, et Jõgeva, Põltsamaa ja Mustvee komandos töötavad mehed loeksid ja saaksid teada maakonnas toimuvast ja vahel ka endast.
Kuid üleriigilist päevalehte lubatakse ikka tellida, sest lisaks internetist või telest-raadiost saadavatele üleriigilistele uudistele on need hea veel ka paberil üle vaadata. Suure ametkonna aastane kokkuhoid on ühe maakonna puhul 252 eurot. Võib-olla on sellest tõesti palju abi, mis kaalub üles kohaliku info levitamise.
Turvalisuse kvaliteet
Rääkimata sellest, et asjade selline käik on kindlasti regionaalpoliitikat mõjutav samm. Samuti kui viimasel nädalal elavat diskussiooni tekitanud valitsuse otsus ehitada järgmise kümne aasta jooksul välja neljarajalised maanteed Tallinna-Tartu ja Tallinna-Pärnu vahel. Lisaks väiksemate riigile kuuluvate kruusateede katmine mustkattega, mis praegusel lõputuna näival sügis-kevadisel ajal on muutnud nendel liiklemise kvaliteedi allapoole arvestust.
Millegipärast on paljud viskunud nende plaanide mahategemisele. Eelkõige küll need, kelle elu möödub Tallinnas ja paar korda aastas ehk sõidetakse rongiga Tartusse. Selle suurprojekti sarjamises unustatakse aga peaaegu alati kaks tähtsat vastuargumenti. Esiteks regionaalpoliitiline aspekt, et muu Eesti ei kaugeneks Tallinnast. Et maakondades elavad inimesed väärivad samuti normaalseid sõiduteid. Mis muudab Eestimaa terviklikumaks ja suurendab eri kohtades elavate inimeste elukvaliteeti.
Ja teisalt otseselt esimesest tulenev ohutuse küsimus. Maailmapraktika on ju tõestanud, kuivõrd palju väheneb neljarajaliste teede puhul traagiliste õnnetuste arv. Kas siis praegu vahel ka surmateeks nimetatav Tallinna-Tartu maantee peabki jääma igavesti ohupiirkonnaks. Sest unistus sellest, et autosid enam ei tehta ning kogu elu koondub rongivagunitesse, on kui soovunelm viie rikkaima riigi hulka jõudmisest.
Nii et kokkuhoiu asemel tuleks kindlasti enam panustada regionaalpoliitikasse.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
