“Nüüd on Koimulas kokku kolm kõrgehitust,” leidsid naljahambad õige varsti pärast seda, kui kiige ehitamisega oli lõpule jõutud. Kaks mobiilimasti olid küla piirides kõrgumas juba enne seda.
Kiige saamise lugu
Küla kiigeplats asub renditud maal. Õnneks ei hakanud omanik takistusi tegema ja nii saadi see võrdlemisi käestläinud maatükk küla jaoks korda teha. Kiigeplatsi vastas teisel pool külatänavat on palliplats, aga see asetseb juba Tori talu maadel. Talu peremehe Aarne Neimanni valis Koimula rahvas kevadel oma külavanemaks ehk ametlikult Koimula küla seltsingu etteotsa. “Ise nad selle raske otsuse tegid, eks nüüd peavad rahul olema,” ütleb Aarne ning kiidab meeleldi külarahvast, eriti ühte gruppi alati tegutsemisvalmis noori inimesi. Sama seltskond on harilikult ka palliplatsil väljas.
Enne jaanipidu tuldi aga peaaegu igast majapidamisest välja. Plats tehti kahe päevaga puhtaks. “Rahvas osutus üllatavalt aktiivseks. Kedagi tulema meelitada polnud tarviski. Jutt läks justkui kulutulena küla peale edasi, küsiti ainult, mis kella ajal tulla ja milliseid tööriistu kaasa võtta. Ei osanudki ette kujutada, et kõik nii kiiresti ja ühel meelel tehakse,” räägib Aarne. Kiige ehitamine oli jäetud kõige viimaseks tööks ja nii sai see päris valmis alles kaks-kolm tundi enne peo algust.
Kiigemeistrid olid samuti oma külast. Peipsi ääres Omedus käidi ainult ?nitti võtmas. “Oma poisid on ehitanud, ehk hoiavad siis ka silma peal, et keegi lõhkuma ei tuleks,” usub külavanem.
Jaanipeol nagu kommunismis
“Jaanipidu oli meil eriline,” ütleb Aarne. Marju Korsten, Sulev Lääne ja Andres Sommer, kes seda juttu pealt kuulmas on, tunnistavad sedasama. “Isegi vanemad ja põlised inimesed ütlesid, et ei mäleta sellist pidu siin olnud,” räägivad noored. Eriti tore oligi olnud see, et polnud vahet, kes vana, kes noor ning kõik oli üks rõõmus ja sõbralik pere.
Kohale tuli üle kuuekümne inimese. “Igaüks tõi midagi kaasa ja see pandi ühise laua peale. Kellel mida oli, see polnud tähtis, koos küpsetasime ka ?aslõkki. Peopiletit ei olnud. See oli nagu kommunismis, et kõik oli ühine,” meenutatakse praegugi rõõmsal meelel. Tantsumuusikaga polnud samuti muret. Sealsamas moodustus käigu pealt oma bänd, kes sai kohe ka nime Koimula Kutid. Patsi astusid oma küla mehed, kes varem kusagil erinevates kosseisudes mingit pilli mänginud või laulnud – Mati Linno, Kalle Terep ja Aavo Külm. Isegi koduõlu oli oma küla pärit, pudelitesse villitud ja vastavad sildidki peal.
Küla esimene suur ühispidu jättis kõigile nii hea mälestuse, et enne sügist tahetakse veel kokku tulla. “Teeme ühe suvelõpupeo,” lubatakse kindlalt.
Paari aasta pärast on küla üldilme teine
Et kiigeplats sai ühistegevuse korras kenaks tehtud, on mõtted tasapisi juba järgmisele suvele liikuma hakanud. Pinnast kiigeplatsi taga on juba täitma asutud. “Eks me iseendile teeme, niipalju kui jõuame,” lubab Aarne ning arvab, et ehk jõuavad nad järgmisel aastal lava ehitada ja lipumasti püsti panna. “Talvel tuleb projekte kirjutama hakata ja vaadata, kuidas raha saada. Ülejärgmisel aastal tahame ju ikkagi 600. juubeli ka ära pidada,” räägib ta. “Aga nii paari-kolme aasta pärast peaks küla üldilme küll hoopis teine olema,” leiab ta. Koos on mõlgutatud ka küla kunagiste elanike kokkutulek korraldada, sest ega ei teatagi ju päris täpselt, kes siin kõik kunagi elanud. See teadasaamine võiks aga õige põnev olla.
Kui Vaiatu klubis kevadel kokku tuldi, et külaseltsing luua, valiti peale Aarne Neimanni juhatusse ka Evi Korsten ja Ilmi Anderson. Ei osanud nemad kolm siis veel arvatagi, et nad õige varsti nii palju liitlasi leiavad. Selgus, et õlatunne võib väikeses külas koguni tugevam olla, kui vahest mõnes suuremas. “Hea on tunda, et oleme olemas,” ütleb Aarne. Tema arvates muutub see oma-tunne väiksemas koosluses ühiste tegemiste käigus tugevamaks. “Kolhoosi ajal olid mõned suuremad keskused, kus olid peoplatsid ja lavad. Sinna viidi rahvast kokku ja ega mingi ühise külaelu ega tegevuse jaoks polnud kolhoositöö kõrval aega mõeldagi ja nii see külarahvas üksteisest võõrduski,” annab ta asjale oma seletuse.
Praegu leiab ka palliplats külas aktiivset kasutamist. Palli tagumas käib igas pikkuses poisse ja tüdrukuid ning nagu on selgunud, kulub aeg-ajalt lõõgastus ära neilegi, kellel aastaid pisut rohkem.
Suvel on Koimula küla tunduvalt rahvarohkem kui talvel, sest siis on kohal ka õppurid ja need, kellel siin suvekodud. Aga tööle käiakse Koimulast päris mitmesse kanti – Tormasse, Tallinna, Tartusse, Jõgevale. “Teedevõrk on meil ju päris soodne, pääseb igale poole,” arvavad Marju, Andres ja Sulev. Kas nemad ise kord pärast õpingute lõppu just kodukülas püsielanikeks saavad, ei oska nad praegu veel öelda. Mingi side jääb aga Koimulaga kindlasti, selles on nad siiski kindlad.
Vanaisa talus
Tori talu on praegu Koimula külas kunagi talutegevust alustanuid neljast talust ainukesena veel alles. Neimannide perepojad Janno ja Tanel on veel liialt noored, et enda ja talu tulevikust kõnelda. “Eks talu ongi ju sisuliselt perefirma, kuhu igaüks peab oma osa andma,” ütleb isa Aarne. Kui tema ise on saanud ise pisut ka kolhoositööd teha, siis poisid teavad seda vaid juttude põhjal. Nende jaoks on talu alati olemas olnud. Tori on Aarne vanaisa talu. Üks põlvkond on selles vahele jäänud ning ta tahab loota, et tulevikus jääb nende talu edasi kestma ka pärast teda.
VAIKE KÄOSAAR
