Kõik võtavad viimast

Sündmusterohke nädal Jõgevamaal on minevikuks saanud ja elu läheb oma kuumas rütmis edasi. Suur rallinädal on möödas, rääbisefestival peetud, teatrietendused ja kontserdid nähtud.
Sündmusi, nii suuremaid kui ka väiksemaid, on ees ootamas rohkem kui kunagi varem. Sest kõik tunduvad mõtlevat vaid ühele – kas jõuame oma plaanitu ellu viia enne kui viirus taas elu lukku paneb.
Puhkajad naudivad suurepärast suveilma, tööl käijad kiruvad jätkuvat kuumust ja puhkajaid. Seni, kuni saab, tuleb viimast võtta. Sest leitsak juba sulgeb metsi ja ülerahvastatusest reostunud veekogudesse ei lubata enam ülekuumenenud ihu jahutama minna.
Aga õnneks on paljud uksed veel avatud, väljaspool tuleohtlikke piirkondi on ringi liikumine lubatud ja neid võimalusi kasutatakse vägagi aktiivselt. Kes on proovinud Eestimaal nädalavahetuseks ööbimiskohta leida, saavad teada, et kõik on täis. Ja kus ruumi, seal on hinnad hullemad kui maailma tuntumates kuurortides. Aga see ongi elu. Kui on võimalik teenida, siis seda ka tehakse.
Nii hakkas Elron küsima jalgrataste eest lisatasu ehk oma rauast ratsule tuleb nüüdsest pilet osta. Nii pidavat saama kindel olla, et ikka sõidukisse mahud. Ühtpidi mõistlik, sest äkki nii tekib vedajal ülevaade, kui palju inimesi vagunisse, lisaks ratastele ja lapsevankritele, veel mahub. Aga kui mingit arvestuse pidamist ei teki, siis kerkib küll pähe küsimus, et milleks kõik see. Tasu võtmine peaks ju ka teenuse mingis osas kvaliteetsemaks muutma. Või pole see tasu kehtestamisel eesmärgiks?