Kahjuks tuleb juba lapseeas ette hädasid, millest nii kergesti jagu ei saa, sest ainuüksi arstiteaduse arengust ja avastustest jääb siin väheseks. Tervenemine saab alguse siiski ennekõike inimlikust suhtumisest.
Selle mõttega tegi sotsiaalkomisjon sotsiaalhoolekandeseadusele muudatusettepaneku, mis võimaldaks alla 16-aastastel puudega lastel minna taastusravikeskusse koos ühe vanema või seadusliku esindajaga ? see võib olla pereliige või vanavanem. Komisjoni hinnangul ei ole raske ja sügava puudega lapsel, kes peab taastuskeskuses olema ööpäev läbi, võimalik seal ilma vanema või hooldaja juuresolekuta toime tulla.
Samas on paljude perede rahakott liiga kõhn, et vanema või hooldaja majutuse eest ise maksta. Sellepärast peabki ka vanematele majutuse võimaldama. Mõistagi ei saa seda päris tasuta ? hinnad lapsevanemale kehtestab valitsus.
Oluline on õpetada ka vanemaid
Taastusravi aga ei tähenda üksnes lapse tervise parandamist rehabilitatsioonikeskuses asjatundjate käe ja silma all ? võib-olla veel olulisem on õpetada vanematele, kuidas puudega lapsega kodus ise toime tulla, kuidas teda arendada ja õigesti hooldada. Lapsevanema sotsiaalne ja psühholoogiline nõustamine on ühtlasi toeks kogu perele, sest on ju puudega lapse kasvatamine igale perele paras proovikivi, mis nõuab vanematelt rõõmsat ellusuhtumist ja suurt hingejõudu, et endal jaks ei raugeks.
Mõte ise on igati kiiduväärt, ent kuidas selle rakendamine tegelikkuses laabub, sõltub päris paljudest asjaoludest.
Kõigepealt on eesmärgiks, et abivajaja saaks taastusraviteenust võimalikult kodu lähedal ? sest seegi on üks märk Eesti ühtlasest arendamisest. Paraku seab praegune seadus taastusteenuse osutajale, kes töötab rehabilitatsioonimeeskonnas, väga kõrged haridusnõuded. Sel erialal kõrgesti haritud inimest aga pole väikestes kohtades sageli võimalik leida, sest neid pole vajalikul hulgal veel jõutud koolitada.
Usun, et seadusemuudatus pakub meile siin väljapääsu, ning näen pakutud muudatusettepanekus ühte võimalikest lahendustest ? taastusravikeskuses võiks abi osutada nii riiklikult tunnustatud kõrghariduse või sellele vastava kvalifikatsiooni omandanu kui ka keskeriharidusega meditsiiniõde.
Seadusega antakse üleminekuaeg
Ühtlasi tahetakse kõigile taastusraviteenuse osutajaile anda kõrghariduse omandamiseks üleminekuaeg. Erialast olenevalt pikendatakse nõutava haridustaseme omandamise tähtaega üldjuhul kolm aastat, tegevusterapeutide puhul on üleminekuaeg pikem.
Sellega oleks paljudes kohtades murtud nii abiandjate kui ka abisaajate mure. Pole mingit kahtlust, et ennekõike võidab sellest tervis, sest kui inimene saab ravi tuttavas ümbruses omade keskel, pole karta võõristusest põhjustatud võimalikku stressi, mis võib kannatust nõudvat ravi veelgi pikendada.
Kavandatavad seadusemuudatused peaksid mingil määral leevendama ka muret, mis on seotud meditsiinitöötajate siirdumisega välismaale parema teenistuse otsingule. Näiteks füsioterapeutide puhul näeb seadusemuudatus ette võimaluse riiklikult tunnustatud kõrghariduse või sellele vastava väljaõppe puudumisel sooritada kutseeksam. Pärast seda saavad füsioterapeudid kutsetunnistuse ning nad kantakse riiklikku kutseregistrisse, mis ühtlasi annab neile õiguse töötada Euroopa riikides.
Seetõttu ei ole mõttekas piirata kutseregistrisse kantud füsioterapeutide töötamist ka Eestis ? see on üks kindel viis hoida oma ametit tundvad inimesed siin kodus meie enda abivajajate tarvis.
Kui need eelpool nimetatud lahendused seaduse jõustudes eluõiguse saavad ? kui mõistame, et haige laps tahab enda kõrval näha ema-isa, kui oskame hinnata iga inimese oskusi ja tööd ?, oleme kindlasti astunud sammukese inimlikuma ühiskonna poole.
MAI TREIAL,
Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees
