Deivi Org (34) sai Eestis tosin aastat tagasi tuntuks kui omapäraste kampsunite kuduja. Ta kudus taimedega värvitud lõngast kampsunitesse ürgeestilikku maalähedust, aga ka keskaegse Tallinna hõngu. Kümme aastat tagasi sattus Valgamaal elanud Deivi läbi astuma Põltsamaa kunstiseltsi kunstiärist. Kunstiseltsi esinaise Ethel Hakkajaga jutusoone peale saamise tagajärjeks oli see, et sealsamas kunstiäri tagatoas toimus peagi Deivi Oru kudumite näitus. Ethel mäletab, et kunstiäri sai tänu sellele mõnusat villalõhna täis. Lõhn ei kadunud ka siis, kui näitus läbi sai, sest Deivi kampsunid muutusid Põltsamaa kunstiäri alaliseks müügiartikliks. Kuna need olid, nagu kõrgetasemeline kunstkäsitöö ikka, üsna kallid, polnud neil teab kui suurt müügiedu, ent paljudele meeldis, et Deivi kampsunid seal lihtsalt olid. Sest need sisendasid oma värvi- ja vormiharmoonias ning suursuguses väärikuses hingerahu ja kindlustunnet. Ethel kannab Deivilt ostetud kampsunit tänini ning see on muutunud, piltlikult öeldes, osaks tema identiteedist.
Maalimine on kirg
Mõned aastad tagasi purunes Deivi Oru esimene abielu. Selle asemel et jääda ootama, millal kodumaa napp päike tema peale taas soojemalt paistma hakkab, sõitis Deivi tunduvalt päikeselisemasse Hispaaniasse. Esialgu võõraid maale, seejärel oma kampsuneid müüma. Enne kui ta lõpuks maalimisele keskendus, jõudis ta veel T-särke disainida ning sisekujundajana kätt proovida.
Viimasel ajal on Deivi aga tõesti maalimisele pühendunud. Maalides kasutab ta kipsiga reljeefseks muudetud lõuendit ja akrüülvärve. Deivil on kodulinnas Costa del Solis oma stuudio-galerii, ent mullu varasuvel näitas ta oma pilte Hispaania pealinnas Madridiski. Galeriis Jovenart peeti seda, et kaheksa maali juba avamise lõpuks ära oli müüdud, enneolematult heaks tulemuseks.
?Eestis kampsuneid kududes elasin tavalist vaese kunstniku elu, nüüd olen rahulolev kunstnik,? ütles Deivi suvel ajakirjale Eesti Naine antud intervjuus.
Raha ta siiski üle ei tähtsusta.
?Maalimine on mu kirg. Raha aga on peegeldus, see näitab, et inimesed hindavad seda, mida ma teen,? ütles Deivi.
Või õigemini ütles seda Monica: maalijana kasutab Deivi nime Monica del Norte. Monica ristinime võttis Deivi endale tegelikult juba siis, kui ta 18-aastaselt Eestis katoliku kogudusega ühines, del Norte tähistab aga hispaania keeles põhja poolt tulnut. Eraelus kannab Deivi siiski Oru nime edasi, kuigi on abielus ?otlase Alan Grayga, kellega tal on peatselt kaheseks saav poeg Thomas John. Deivi ja Alani juures elab ka Deivi tütar esimesest abielust, 12-aastane Triinu.
Kuldsed tundepildid
Möödunud suvel oli Deivi pikemalt Eestis ja maalis. Vastu sügist pani ta siin loodud pildid üles Valga kultuurikeskusse ja Tallinnas Lühikeses Jalas asuvasse Galerii 36sse. Põltsamaale pidid Tallinna-näituse pildid välja saama juba mullu oktoobris, aga paraku osteti Galerii 36 enam-vähem lagedaks, nii et näitusekomplekti kokkusaamiseks tuli oodata, millal ka valgalased näituse maha võtavad. Ja kui Deivi pildid lõpuks Põltsamaale jõudsid, polnud jälle siinses galeriis vaba aega. Nii et suurem osa näitusekomplektist võis novembris vabalt teha väikese ?lisareisi? Põltsamaa külje alla Kamarisse. Sealse haridusseltsi rahvas ootas seda näitust väga: Deivi esimesed eluaastad möödusidki ju tegelikult Kamaris. Ehk nagu tollal sealmail tegutsenud tõulinnukasvanduse nime järgi öeldi ? Sakalas.
Möödunud teisipäeval said ?Sentimentaalsed maastikud? lõpuks Põltsamaale üles. Näitusele nimeandjaks ongi tegelikult Kamariga seotud pilt. Suureformaadilisele kollastes-rohelistes-sinistes toonides ?Sentimentaalsele maastikule? on Deivi juurde kirjutanud sellise kaaskirja:
?Kasvasin esimesed aastad oma elust Põltsamaa lähedal Sakalas. Seal kolasin sõpradega palju looduses. Täpselt ei mäleta, aga selline ta vist oli, see minu lapsepõlve loodus.?
Tuttavat aasa või jõekääru ei maksa pildilt otsima hakata aga kamarilastelgi, teistest rääkimata, sest Deivi-Monica maalid on abstraktsed nn tundemaalid, millel kõik on edasi antud üksnes värvide, mitte konkreetsete kujunditega. Lisaks värvile on neil maalidel kui omaette väljendusvahendeiks värvist tükati läbi kumav lõuendistruktuur ja reljeefne kipsikiht.
Ei tea, kuidas muidu, aga vähemasti Põltsamaa näitusel annab tooni kullavärv. See kumab õhukeste laikudena teiste värvide vahelt, seda on paksemate tilkadena lõuendile tilgutatud ning sellega on kirjutatud pildipinnale kalligraafilisi libatekste. Libatekste selles mõttes, et välja neist küll midagi lugeda pole võimalik.
Kas kuldne värv on Costa del Soli kuldse päikesepaiste peegeldus? Või on kuld, mis vanade meistrite maalide puhul raami ilmestas, Monica loomingus lihtsalt pildipinnale üle kolinud?
Pildi “Öö on lausa maja taga” kohta on Monica kirjutanud:
?Viljandi folgi ajal oleme suurema või väiksema sõprade kambaga ikka sõprade ema talus peavarju leidnud. Muusikaelevusse uppunud öö, heinalõhn lakas ja küünal lauanurgal tulijaid ootamas ? kõik see on pildil kusagil olemas.?
Just nii see ongi: Monica piltidel on kõik, mida ta maalimishetkel tundnud, kusagil olemas, aga selle ülesleidmine on vaataja tajumisvõime küsimus.
?Et saavutada elus edukas pööre, tuleb hirm unustada ja lihtsalt mõelda, mida sa tegelikult elult tahaksid. Mingi tagaplaanil olev unistus on ju igaühel. Ei saa olla nii, et elan oma õnnetut elu, teen oma igavat tööd, saan selle eest oma väikest palka ja ei tahagi midagi muud. Kui on unistus, ei tohi seda maha suruda,? ütles Deivi-Monica Eesti Naise intervjuus.
Sama kõnelevad ka tema maalid, mida saab Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis näha tuleva neljapäevani.
RIINA MÄGI
