Kõik lehed värvuvad roheliseks

Omaette põnev on meenutada, kuidas ajakirjandusele heideti 10–15 aastat tagasi ette kolletumist kui pahet. Sellest pidi iga endast lugupidav väljaanne hoiduma, isegi kartma ja pelgama. Me teame kõik, mis lehed sellega usinalt kaasa läksid ja mis neist tänapäeval saanud on. Küll ilmus siis lugusid, mis tänapäeval juba seadusega keelatud oleksid. Vahepeal on ka arenenud ühiskond ja ühes sellega andme- ja isikukaitse.


Kas me peaksime selle üle rõõmustama? Jah ja ka ei. Kolletumisel oli ka oma positiivne pool – hoogne isiklikus elus tuhnimine tõi välja nii mõnegi ebakõla ja nii mõnelegi ametikohale leiti tänu ajakirjanduses avaldatule sobivamaid persoone. Tänasel päeval kehtib reegel – kui sa oled oma abielu sõlmimise kohta pilte avaldada lubanud, ei tohi imestada ka, kui su lahutusest suur lugu tehakse.

Hoopis teine teema on rohetumine. Ei ole enam väljaannet, kes ei kirjutaks ilmastiku soojenemise, metsanduse, jahinduse, liikide säilimise ja muudel teemadel. Nii öelda „rohelised lehed” on iga väljaande loomulik osa ja neid lehekülgi tuleb üha juurde.

Meie lehenumbris on täna kaks lugu, mis otsestelt või kaude keskkonnast ja selle üle räägivad ja nii mõnigi teema, mis meie lehes esmalt ilmus, on leidnud kajastust ka üleriigilises meedias.

Looduskaitse on jätkuv trend meie ajakirjanduses. Loodame, et saame ka omalt poolt meie ümbruskonna kaitsele ja mõistlikule kasutamisele õla all panna. Mõnede mõtetega ei pruugi igaüks nõustuda, kuid viimaks ometi on sellest hakatud rohkem rääkima. Ja see on hea.

blog comments powered by Disqus