Jutuvestjate päeva algne idee pärineb Ameerikast, kus on kombeks viimasel laupäevaõhtul enne tänupüha (seda tähistavad ameeriklased, teadagi, novembri viimasel neljapäeval) igal pool ühel ajal lugusid jutustada. Põhjamaades “nopiti” see idee üles ja hakati seda päeva pühitsema Kõigi Jutuvestjate Päeva nime all. Ainult et jutuvestmise ajaks valiti mitte hilissügis, vaid kevadine pööripäev 20. märts. Nii tähistatakse jutuvestjate päevaga üksiti suurt võitu talve üle ja rõõmu kevade saabumisest. Sel päeval võivad kõik jutuvestmisest lugu pidavad inimesed jutustada lugusid. Igaüks, kes jutte pajatada või kuulata armastab, võib mõne pisikese või natuke suurema looga sellele päevale oma jutuväge anda.
Eestisse tõi jutuvestjate päeva tähistamise idee Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse muinasjutukooli eestvedaja Piret Päär, kes omakorda sai selleks innustust Rootsist. Raplamaal tegutsev Pööripäeva klubi tähistas seda päeva Sillaotsa talumuuseumis juba kaks aastat tagasi: söödi, aeti juttu, räägiti lugusid, käidi kevadele laulmas ja kannelt mängimas.
Sel aastal tähistatakse juba Ülemaailmset Jutuvestmise Päeva. Osavõtjaid on kahekümnest riigist ning nad on üksteisega MSNide, telefoni ja videopildi kaudu ühenduses. Ka Eestis tähistatakse jutuvestmispäeva tänavu juba laiemalt ? Tallinnast Obinitsani välja. Kel vähegi võimalik, alustavad oma jutuvestmispäeva üritust täpselt keskpäeval. Räägime sel päeval kolmest tähtsast asjast. Esiteks jutuvestmisest kui niisugusest: miks on ajast aega lugusid räägitud, kes on rääkinud ja kust üldse lood pärit on. Teiseks räägime päikesest. Jutuvestmispäev toimub ju kevadisel pööripäeval. Pööripäev on Eesti rahvauskumuses aeg, mil ilmaväravad on lahti, mistõttu meie esivanemad pidasid väga silmas, et pööripäeval ei tehtaks midagi keelatut, mis võiks rikkuda looduse tasakaalu. Kevadise pööripäeva järel on tulemas uus ja vägev aeg pärast rahulist talve ning päikesele võis tuge anda nii temast lauldes kui ka pajatades. Meiegi räägime päikeselugusid meilt ja kaugemalt. Veel räägime lindudest. 9. märtsil, mil paljud rändlinnud on teel kaugeilt mailt koju tagasi, on nimelt linnuäratamisepüha peetud ja seda peame meeles meiegi.
Jõgevamaal ollakse lugude kaudu ühes meeles 20. märtsil kell 12 Jõgeva, Maarja, Tabivere, Torma, Palamuse ja Põltsamaa raamatukogus ning kell 15 Jõgeva alevikus. Kes jutuvestjate päevast rohkem teada soovivad, saavad inglisekeelset lisainfot internetiaadressilt http://storytellingday.net, muinasjutukooli kohta võib lugeda aadressilt http://vilmsi.ee/muinasjutukool/.
Ja lõpetuseks veel üks lugu. Elasid ja olid mees ja naine, head inimesed, aga see oli nende viga, et nad kunagi kellegi juttu lõpuni ei suutnud kuulata, vaid alati kisendasid jutu vahele: “Teame, teame.” Kord kohtasid nad meest, kes neile ühe mantli andis ja sealjuures õpetas: “Kui see mantel selga tõmmata ja üks nööp kinni panna, siis tõused ühe arssina võrra maast kõrgemale, paned sa kaks nööpi kinni, siis tõused sa poolde taevasse, paned sa aga kolm nööpi kinni, siis lendad päriselt taeva.” Mees, selle asemel et küsida, kuidas sealt tagasi saab, pistis kisendama: “Teame!” Pani endale mantli selga, kõik nööbid kinni ja lendas taeva. Naine, see jooksis aga ringi ja kisendas: “Vaadake, vaadake, minu mees lendab taeva!” Ja nõnda jooksis ta senikaua, kuni kuristikku kukkus, sest et ta taeva poole vahtides seda enese ees ei näinud.
REET KUKK,
Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu peaspetsialist
