Kõige võimsamad põdrasarved Kurista, Kullavere ja Saduküla jahimeestelt

 

Mullu selgus Jõgevamaal kütitud põtrade sarvede mõõtmisel  et põdrasarvi, mida tasuks esitada 2010. a jahitrofeede näitusele medali taotlemiseks, jäi sõelale neli: Kullavere mail kaks, Kuristal ja Sadukülas kummaski üks. Järelikult on põdrakari  meie jahimaadel vähenenud ja noorenenud.

Kuristalt kütitud suurimate sarvedega põdral küündis sarvede laius 101 sentimeetrini, Kullavere meeste toodud sarvede laiuseks mõõdeti 105 ja 104 sentimeetrit, kuid Sadukülast pärit sarvede laius oli koguni 120 sentimeetrit.

Metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse sõralisteseire spetsialisti Jüri Tõnissoni sõnul oli 105-ste sarvede puhul tegemist alles noorevõitu pulli võimalik et esimeste  sarvedega, mida võib selle vanusrühma eliitsarvedeks pidada. Seega oleksid sellel loomal võinud tulevikus kasvada veelgi uhkemad sarved, kui ta ajujahis õnnetul kombel “jalgu” poleks jäänud.

Rohkem valikut võimaldavat jahipidamist

Näitusele sobivaid medaliväärilisi sarvi laiusega meeter või üle on Jõgevamaalt esialgu silma  ja kirja saanud neli, kuid neile lisandusid veel ühed vägevad sarved Põltsamaal.  Harusid andis kokku lugeda — neid oli kokku 17. Ka sarvede pikkus — kumbki üle 90 cm – osutas  medaliküpsusele.

“Pisut kurb on, et peetakse palju ajujahti, mille tõttu pole valikut  — kes kütiliinile välja tuleb, see kuuli saab. Nii saab maha lastud üpris noori ilusate, kuid veel mitte medaliväärsete sarvedega põdrapulle, kes võinuksid mitu head aastat sarvi kasvatada,” märkis Tõnisson.

Olgu märgitud, et vähemalt ühel pullil nimetatud neljast küündis vanus siiski üle kuue ja ühel üle kaheksa aasta. Tõnissoni sõnul tasuks tulevikus põdrapullide küttimisel arvestada, et kui tahetakse populatsiooni hoida ja jahindust arendada, peaks harrastama rohkem valikut võimaldavat jahipidamist – peibutust, hiilimist, jahti koeraga. Nii ei tee vähemasti populatsioonile halba.

Tõnisson lisas, et õige vanus, kus näeb korralikke medaliväärseid sarvi, algab põdrapullidel ikka kuuest aastast; parem, kui pull saab veel paar aastat kasvada. Alles siis on tema sarved täies ilus.

Tõsi, kaugeltki kõigil vanadel põdrapullidel ei ole suuri sarvi, tuleb ette ka keskpäraseid, koguni harksarvi. Kui konkurente piisab, pole sellisel pullil siiski palju šansse järglasi jätta.

Üsna vähe teame sellest, missugune on sarvekasvu seos kurgu alla jääva habemelaadse ripiku suuruse ja kujuga. Vana põdrapulli habe on küll lai nagu labidas, kuid kas  see on suuremate sarvede kandjail suurem, see jäägu jahimeestele järgmisel aastal välja uurida.

Jõgevamaa jahimeeste toodud põdrasarvede ja lõualuude järgi pole meil kuigi palju kütitud vanemaid loomi kui neli ja pool aastat (pool aastat on lisatud põhjusel, et põdrad sünnivad kevadel, küttimine aga käib vastu talve – toim.).

“Nüüd peaks just keskmises vanuses loomi hoidma ja neid mõned aastad mitte küttima. Samas – ruumi neil on, toitu jätkub ja on ilusaid sarvi. Kui aga põdra asustustihedus veel allapoole läheb, pääsevad löögile viletsamad pullid või ka liiga noored ning sarvede kvaliteet võib hakata langema,” lisas Tõnisson.

Et sarved on praegu ilusad, selles tundub olevat osaline ka kiskja käpp. Kiskjad võtavad tavaliselt kinni nõrgemaid loomi, aga kui saaki on palju, siis nad enam ei vali.  on Suurkiskjatele on metskits ja metssiga sõralistest kõige kergem saak, järgneb põder. Jõgevamaa on üks suurema suurkiskjate arvuga maakondi.

Põder ja mets

Kui põder metsamajandusele mingisugust ohtu ei kujutaks ja populatsiooni tihedus võiks olla lõpmata suur, võiks ju põdrapopulatsioonil aina kasvada lasta. Et põder kujutab metsamajandusele ohtu, peab siiski jälgima loomade arvukust, eriti aga asustustihedust, ja hoidma seda mõistlikes piires, st küttimine ja looduslik suremus peaksid paraja tihedusega asurkonna puhul enam-vähem juurdekasvule vastama.

Jüri Tõnisson nimetas mõistlikuks piirarvuks Eesti jaoks umbes 12 000 põtra, kuid seda vaid ühtlasel tihedusel ja jaotumusel jahipiirkondades.

Kui eesmärgiks on põdra arvukust vähendada, siis tuleb küttida üle juurdekasvu. Kui küttisime vähem ja arvukus kasvas, siis ei juhi me protsessi. “Ei saa kunagi öelda, et täpselt nii palju põtru oli, nii palju suri ja lasti maha ja nii palju jäi järele, sest loenduse andmed on ikkagi hinnangulised,” rõhutas Tõnisson. Seepärast tuleb igal aastal alustada arvutustega otsast peale: määrata arvukus, juurdekasv, küttimise vajadus maakonniti ja jahipiirkonniti, arvestades nii kahjustuste ohtu kui jahiühenduste küttimissoove.

Põdral ei lasta enam vanaks elada

Üks märk, et põtru enam väga palju ei ole, on seegi, et kui 2006. aastal oli põdra vanusepüramiid väga korralik, st seal oli piisavalt igas vanuse loomi, siis 2008 on lüngad sees ning ülemist osa ehk üle kümneaastasi peagu polegi.

Keskmises vanuses põdralehmi on nendel aastatel samuti püssi ette jäänud. Lehma küttides vaadatakse, kas tal vasikat on või ei ole. Kui vasikat pole, on enamasti tegu mullika või kaheaastasega, ja selline sünnib ära lasta ilma, et temast vasikaid maha jääks. Kui mängus on kiskjad, siis võib ka täies elujõus põdralehm vasikad kaotada ja seejärel jahimeeste saagiks langeda. Kui kiskjaid pole, saavad põdralehmad oma vasikad enamasti üles kasvatada. Eetiline on siinjuures mitte jätta metsa emata vasikaid ja küttida põdralehmi vähem kui pulle.

Praeguste loendusandmete järgi järeldab Jüri Tõnisson, et põdrapopulatsiooni koosseis Eestis, sealhulgas ka Jõgevamaal enam nii hea ei ole kui mõne aasta eest. See tähendab, et küttimist tuli vähendada. Samas – kui  mõnes maakonnas või maakonna osas on ilmnenud olulisi kahjustusi, siis pole küttimismahu suurendamine  välistatud. Palju abi on küttimise paremal korraldamisel jahiühenduste ja metsaomanike heast koostööst.

Esimene asi on Tõnissoni sõnul teha usaldusväärne talvine loendus, mis hõlmab vaatlusi ehk annab hinnangulise arvu ja ruutloendust lumejälgede järgi. Samal ajal tuleb analüüsida viimati kogutud materjalid. Kevadel ootab ees värskete metsakahjustuste inventeerimine.

“Kui see kõik kokku võetud, alles siis on võimalik püstitada küttimise eesmärk ja jahiseltside küttimissoovide vastavust sellele hinnata. Ei saa ka unustada, et Jõgevamaa on osa tervikust, ja seepärast tuleb see osa paika panna naabermaakondadegi suhtes sidusalt ning tasakaalukalt. Kui kõik paigas, võime loota, et põtru jätkub nii metsa kui ausa mehe patta, ilma et metsa ja põdra tulevik sellest kannataksid.“

Põdra arvukus viimastel aastatel langenud

*Aastatel 2004-2006 jõudis põdra arvukus üle Eesti tippu, sest1990. aastate keskpaigast lasti selle looma arvukust suurendada ehk kütiti pisut alla soovitatud kvoodi.

*Eestis võis siis üle 12 000 põdra olla

*Kahjustuste hulk suurenes

*Põdrad hakkasid ka taas kuuski koorima

*Kui 2008. aasta loenduse järgi põdra arvukus vähenes, siis tänavu oli põtru jahimeeste hinnangul taas pea sama palju kui aastal 2007.

*Reaalne loomade arv võis siiski olla väiksem, sest kahjustusi oli metsas proovitükkidel küll rohkem kui 2008, kuid vähem kui 2007.

*Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni jahinduse spetsialisti Hettel Metsa sõnul loendasid jahiseltsid Jõgevamaal 2009. aasta 504 põtra.õ

*2009 võis Jõgevamaal küttida 145 põtra

*2008 kütiti maakonnas 159 põtra 

iii

HELVE LAASIK

blog comments powered by Disqus