Kõige parem kohaturundus oleme me ise

Täna võib öelda, et suvi on vaatamata kogu eelnevale jamale hoo sisse saanud. Isegi koolide lõpupeod on tänasega peetud, kus suuremas, kus väiksemas mahus ja riigivappidega tunnistused, mõnel veel ka medal, ilusti kapi peale aukohale seatud. Mida me veel õppisime?


Ka suveüritused on kuuajase hilinemisega pihta hakanud ja meie maakonnas oligi esimeseks sellesuviseks pääsukeseks igati auväärne Põltsamaa lossipäev. Sellest osavõtt oli prognoositavalt kõrge, sest inimestel näib olevat villand igasugu piirangutest. Kõik vajavad natukene üksteise seljas elamist. Vähemalt nii tundus mulle.
Meil on vedanud ja täpsemat põhjust, miks meil siin maailmanurgas olukord üsnagi kontrolli saadud on, keegi täpselt öelda ei oska. Ega ei julgeks ka, sest see oleks ära sõnumine. Hakka veel hõiskama ja äkki vingerdab kuri väike putukas tagasi ja mõni viiruse superlevitaja korraldab mõnes kinnises või vähem kinnises olemises plahvatuse, mille tagajärjed on ettearvamatud.

Punn läks eest

Parem karta kui kahetseda, ütleb talupojatarkus. Kuid majanduse elavdamiseks on vaja siiski riskida, sest kui enam mitte midagi ei tarbitaks, siis võivad olla tagajärjed haiguseski hullemad ja kesta kümneid aastaid. Tark on ikkagi ennast veel igaks juhuks suuremast müramisest eemale hoida ja tarbida ka tulevasi suveüritusi mõõdukalt ja piiri pidades. Seda on lihtsam öelda, kui teha.
Igasugu suveüritused on toredad ja meeleolukad. Need on kantud pea alati n-ö kohaturundamise vaimust. Teisisõnu on korraldajate salasoov ka see, et maapiirkondadesse ja ennekõike oma endistesse kodudesse tuldaks mitte ainult külla, vaid ka elama. Tegelikult on iga omavalitsus huvitatud, et oleks elanikke, kellele teenust osutada, kool ja lasteaed, kus käia, teed, mida mööda jalgrattaga sõita, mänguväljakud, kus lastel mängida, trennid ja spordikoolid, kus käia ja areneda.
Tahan mõelda, et koroonakriis oli selles suhtes üks vägevamaid kohaturunduse sündmusi üldse. Nii alt üles kui ülevalt alla. Me olime sunnitud muutuma kuudeks paikseteks. Käima endale kõige lähemal olevas poes, maskid ees ja kindad käes. Suhtlema oma lähedastega ja natuke kaugemal olevatega. Kellega üle neti või telefonitraatide kaudu, kellega samas eluruumis olles.
Nii mõnigi vanem sai olla koos oma lastega rohkem, kui ükskõik mis puhkus seda võimaldaks. Mõnele võis see ka närvidele hakata. Vähemalt alguses, kui tuli üksteist kompida ja aru saada ning mõista, millised on lapse kapriisid siis, kui teda ei saa kooli või lasteaeda saata. Eks nii positiivseid kui ka negatiivseid üllatusi võis olla palju. Nii mõnigi vanem sai aru, et õpetaja töö on maailma üks keerulisemaid.

Kodu on parim

Kriisis, kuhu maailm sattus selliselt esimest korda, sai selgeks, et oma kodu on kõige parem ja mida väiksem ja eraldatum ta on, seda kindlam. Seda vähem on võimalik pihta saada. Täpsed arvud, kes oma asukohta sel ajal muutsid ja tulid väiksemasse kohta ajutiseltki elama, on võimatu teada. Fakt on, et neid inimesi oli ja neid polnud vähe.
Tallinn on ka maailma mõistes ikkagi väike linn, Tartust ja Pärnust rääkimata. Ometi sooviti Põlvas, kui Võrus esimene puhang lahvatas, et kahe linna vahel, mida lahutab paarkümmend kilomeetrit, oleks ehitatud müür ja pandud tõkked, et kõik ilusti kodus püsiks ja ikka oma poest vajaliku kauba koju tooks.
Kriisiaeg ehitas ja lammutas samaaegselt. Ehitas meid alt üles. Saime aru, et maailm algab meist ja perekonnast, siis liigub lähikonda ja alles siis saab ta riigiks ja pealinnaks ning alles kõige viimases järjekorras tulevad naaberriigid ning alles siis maailm tervikuna.
Kui meil vundament on rohujuure tasandil parandatud, saab kogu terviku uuesti üles ehitada. Ja see võikski olla vast kõige parem õppetund. Tegelikult on nüüd ju nii tore taas näha kodupaiga sündmustel omi inimesi ning miks ka mitte vahetada muljeid sellest, mis oli ja mis loodetavalt jääb minevikku. Me peame lootma.

INDREK SARAPUU, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus