Küllap on paljud tähele pannud, kuidas vanemad, eriti veel vanavanemad oma pere vastsündinutest räägivad. Et vaat teised lapsed on olnud sündides näost punased ja sinised, aga meie oma oli kohe imeilus…
Selge see, veri on paksem kui vesi ja oma ikka kõige armsam. Nii on õnneks paljude meelest ka meie oma keelega. Kust muidu sündinuksid legendid keelte iludusvõistlustest, kus eesti keel kui mitte just esimeseks, siis vähemalt teiseks tunnistati.
Tõsi, teinekord võtavad ka teistsugused emotsioonid ajutiselt võimust. Mäletatavasti deklareerisid mõned meie praegugi väga hinnatud lauljad nooruseuljuses ja maailma vallutamise tuhinas, et eesti keeles on võimatu laulda, sest pole sobivaid ja kõlavaid sõnu, et oma tundeid ehedalt väljendada jne. Õnneks on aeg arutust andnud ja elu teravnurgad kumeraks lihvinud. Saab küll eesti keeles laulda, koguni ainult armsas emakeeles sobibki laulda, on needsamad uljaspead nüüd küpsemaks saades tunnistanud.
See on müüt, et mõnes keeles mõnda asja paremini väljendada saab. Igaühel on ikka kõige kergem rääkida oma emakeeles, tõdes hiljuti Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop, lisades ka, et ilus keel on see, kui inimene ütleb, mida mõtleb, selgelt ja liigselt ilutsemata.
Pidagem kalliks oma eesti keelt ja heisakem tänase emakeelepäeva puhul selle märgiks ka rahvuslipud.
14. märts 2013
