Esmaspäevase Jõgeva ümbruse helkurireidi tulemusena selgus, et kõige eeskujulikum pimedas liikleja oli Laiuselt pärit koer.
iii
Paraku saabuvad mitte ainult talv ja lumi, vaid ka sügis ja pime aeg paljudele meist täiesti ootamatult. Kõik eelmise aasta helkurid on tont teab kuhu topitud ja uusi ei raatsi osta. Ikkagi masuaeg ja kõikjal tuleb kokku hoida. Paraku ei saa kokku hoida elu hinnaga.
Helkurist pole taskus kasu
Pimedas ringi sõites näeb sageli mustades riietes helkurita inimesi, nii jalgratastel kui ka jalgsi kõndimas. Just nemad ongi kaasliiklejatele kõige ohtlikumad. Et selgust saada, kui palju helkurita kaaskodanikke õhtuti teedel ja tänavatel ringi kõnnib, otsustasime koos politseinikega reidile minna.
Lõuna Politseiprefektuuri Jõgeva politseijaoskonna vanemkomissari Valentin Kekiševiga lepime kokku, et läheme kaasa esmaspäevaõhtusele reidile Jõgeva ümbruses. Politseimajas selgus, et huvilisi on peale meie veel – kaasa tuli ka Lõuna Politseiprefektuuri pressiesindaja Liina Pissarev, patrulliautos tegid oma igapäevast tööd vanemkonstaabel Annika Riisalu ja abipolitseinik Mati Kärmas. Meiega tuli Lõuna Politseiprefektuuri Jõgeva liiklustalituse komissar Künter Pedosk.
Veel enne, kui politseimajast välja saame, annab vanemkomissar Valentin Kekišev majast väljuvale töötajale helkuri pihku. Nimelt pole tal tumedatel riietel nähtaval kohal midagi helkivat. Taskus olevat helkur küll olemas. Etteruttavalt võib öelda, et helkur oli taskus pea kõikidel sel õhtul kohatud inimestel. Aga taskus on sellest vähe abi. Ärge häbenege helkurit taskust välja tõsta! Selle nädala alguses juhiti Lõuna prefektuuri kõigis territoriaalsetes üksustes ka oma töötajate tähelepanu helkuri kandmise vajalikkusele ning varustati helkuriga neid, kellel see puudus.
Jalakäija on kohustatud kasutama helkurit või süüdatud laternat pimeda ajal või halva nähtavuse korral kõnniteeta ja valgustamata teel liikudes. Juhul, kui inimene liigub asulas valgustamata kõnniteel, ei ole helkuri kasutamine kohustuslik, kuid ohutuse seisukohalt on see siiski soovitatav.
Esimene peatus tuleb Jõgeva linna piiril. Tee ääres linna poole jalutaval naisterahval on helkur taskus, välja pole ta seda võtnud. Politseinike jutu peale kougib naine helkuri välja, näitab seda rõõmsalt kõikidele, nii et fotograaf saab ka pildi teha, ja jalutab rahulikult edasi.
“Inimesed on ikkagi teadlikud helkuri vajalikkusest,” rõõmustab Künter Pedosk. Tema sõnul hukkub pimedal ajal inimesi kõige rohkem siiski asulavälistel teedel. Ka tänavu on Jõgeva maakonnas juba üks kurb näide: Kääpa külas hukkus oktoobri algul liiklusõnnetuses helkurita teel olnud naine.
Jalgrattal peab põlema esituli
Võib-olla jääb helkur taskusse ka sellepärast, et niiviisi ei kao see ära. “Hoiame küll helkurit taskus, et seda mitte kaotada, aga niiviisi riskime oma eluga,” tõdeb Pedosk.
Juba eemalt paistab jalgrattur, kelle liiklusvahendi ees küll ühtegi tuld ei põle. Helkur on mehel olemas. “Pimedal ajal peab jalgrattal ees põlema latern, samuti ka taga, kuid tagumine latern võib olla asendatud ka helkuriga,” ütleb Künter Pedosk.
Ta toob näite oma hiljutisest kogemusest, kui tuli jooksmast tagasi õhtuhämaruses. Vastu tulnud jalgratturid ei näinud arvatavasti jooksjat, sest neil polnud ratastel ees tulesid, mis jooksja helkuritelt peegeldusefekti tekitaksid, sest nende ratastel puudusid esituled. Jalgratturid kandsid helkurveste, kuid sellest oli antud olukorras vähe abi.
“Jalgrattur sõidab umbes 20-kilomeetrise tunnikiirusega, jooksja liigub viiekilomeetrise tunnikiirusega, reageerimiskiirus on neil loomulikult erinev,” tunnistas Künter Pedosk.
Helkurvesti olemasolu autos ei ole kehtiva seadusandluse järgi kohustuslik, kuid kui on vaja pimedal ajal sõidukist väljuda, on soovitatav ning ohutuse seisukohast vajalik, et auto juures olev inimene oleks teistele liiklejatele nähtav.
Teisel kohatud jalgratturil puudub samuti ratta ees tuli, tal on küll taskulamp, kuid see on taskus. Politseinikke nähes kraamib ta lambi välja. Tagatuli on tal siiski olemas, helkur samuti. Kuid taskulambiga sõita on üsna ohtlik, lamp peaks olema ikka jalgratta küljes ja kindlasti selle ees.
Tegelikult on ka metsloomad varustatud kahe helkuriga, sest nende silmad helgivad pimedas. Paraku ei helgi aga koera silmad. Ja koertega on viimasel ajal palju õnnetusi juhtunud.
Pimedas koeraga jalutama minnes tasub igal juhul oma lemmikule kaelarihma külge helkur riputada.
Laiuse bussijaamas istuvad lapsed, kellel ongi kaasas koer. Lastel on kõikidel helkurid, samuti on see koeral kaelarihma küljes. Koos leiame, et Laiuse koer on sel õhtul kohatud liiklejatest kõige eeskujulikum.
Sombune ilm eriti inimesi välja ei meelita. Päeval sadas üsna palju ja õhtupoolikulgi tibutas lisa. Märg tee läigib ja neelab valgust. Märjad puulehed teel on libedad.
“Ega meil musta jääd veel pole kuigi palju olnud, rasked ajad alles tulevad,” märkis Künter Pedosk. Tema sõnul tähendavad esimesed musta jääga päevad rohkesti liiklusõnnetusi, sest inimesed pole uute oludega veel harjunud ja kiirused on liiga suured.
Ka udus sõites tasub meelde jätta, et objektid tunduvad meile olevat kaugemal, kui need tegelikult on.
iii
HELVE LAASIK
Nõuded helkuritele
*Eriti head on riietele kinnitatud helkurribad.
*Rippuv helkur kinnitatakse haaknõelaga riiete külge nii, et see jääb põlve kõrgusele, keha sõidutee poolsele küljele.
*Helkuri võib kinnitada küljetasku voodri külge, siis saab valgel ajal soovi korral seda taskus hoida.
*Samas peab helkur ulatuma välja jope või mantli ääre alt, sest vastasel korral liibub see välisriiete vastu ja kaotab oma otstarbe.
*Maanteel tuleb kõndida tee vasakpoolses ääres.
*Korralik ja kvaliteetne helkur on auto lähitulede valguses nähtav juba 130 – 150 meetri kauguselt, kaugtulede valgusel 300 meetri pealt. Seega jääb autojuhile piisavalt aega, et vähendada kiirust ja mööduda jalakäijast ohutult.
Allikas: Politsei ja Maanteeamet
