Kohvikutepäeval jagus armastust ja head toitu

Pühapäeval peetud Kuremaa kohvikutepäeva saatis pikka aega oodatud päikesepaiste. Ilmselt panustasid ilmataadi rahapauna kõik kohvikutepidajad ja korraldajad.


Hommikul kell 11, mil oma uksed avas Jõgevamaa suvekuurordis kümme kohvikut, täitus ka Kuremaa uudistajate ja toidunautlejatega.

Esimest korda pidas kohvikut Kuremaa lasteaiapere, kes pakkusid käsitööjäätist ja nõukaaegset piimasuppi. Just kui ühest suust kinnitati, et jalg kipub all värisema ja närv sisse pugema, sest juba paarkümmend minutit pärast ametlikku avamist oli õu külalisi täis.

Äratus kell kuus

“Toitu oleme vahelduva eduga teinud kolmapäeva õhtust,” märkis kohvikus askeldanud Aili Vandler. Idee keset suve veel lasteaias tööd teha sündis sellest, et korraldajad tegid ettepaneku.

“Ütlesime sellele „jah“ ning siis hakkasimegi mõtlema, mida pakkuda,” rääkis Vandler. Nii valmisidki puuviljaampsud ja vanad head, nõukaaegse vahvlimasinaga tehtud vahvlid. Kuid ilmselt üks müüdavamaid artikleid oli arbuusi ja meloni tops. “Käisime vahepeal arbuusi poest juurde toomas ja seegi sai otsa,” naeris Vandler.

Üle aia pidas pidu Voltri-nimeline Riikliku Kuremaa Seakasvatuse Katsejaama “Sigalahe restoran”, mille õnnestumisse panustas viis peret ja üks neljajalgne – koer Berry, kelle ülesandeks oli külalisi tervitada ja vaadata, et kõik tulijad ikka kõhud täis saaks. Üks väiksemaid müüjaid, Liisi, pakkus omavalmistatud koogikesi, millele südamega vahukoort peale pandud. “Toitu oleme vaaritanud kella kuuest ja laupäeva õhtust,” rääkis restorani perenaine Ene Sööt.

Nii oli restorani menüüs, nagu nimigi lubas, sealihašašlõkki, marineeritud kartulit, kurki ja kooki. “Kohvile me väga panustanud ei ole, rõhume ikka toidule,” rääkis Sööt.

Kella kuuest oli üleval ka Mõisa talli pere, kes samuti kõhutäidet vaaritasid. “Kuna me siin mõisatallis toimetame ja väikesed lapsed meil ratsutamas käivad, siis otsustasime kohviku teha,” rääkis Mõisa talli kohviku perenaine Carmen Roomet, kelle tööks on ka väikseid hobusesõpru treenida.

“Kõige populaarsemad on salvei ja suvikõrvitsa pirukas ning rabarberi ja piparmündi jook,” rääkis Roomet. “Kohvikut tasub juba emotsiooni pärast teha. Inimesed käivad, jalutavad tallis ja avastavad, et siin on üks tore koht,” rõõmustas teist korda Kuremaa kohvikutepäeval osalenud Roomet.

Oma koha oli sisse seadnud ka kohvik Mega Amps, mille peremees Eduard Noormägi on Kuremaa kohvikutepäeval toitu pakkunud juba kolmandat korda. “Võileivatordi tegime täna hommikul valmis, aga seljanka tegime eile. Kui supp saab vähemalt ühe ööpäeva seista, siis on ta veel parem,” andis Noormägi nippe. Nii läksidki kaubaks seljanka, pannkoogid toormoosiga ja võileivatort, kuid samuti troonis populaarsuse tabelis suhkruvatt. “Mulle meeldib kohvikutepäev, sest olgugi et meil on väike küla, võtavad sellest nii paljud osa,” rääkis Noormägi.

Oma koht taimetoidul

Tänavusel kohvikutepäeval oli au sees ka taimetoit. Lossiesisel platsil olid end toitu pakkuma sättinud lausa kaks telki. Neist esimene, K.A.O Catering Suvekohvik pakkus väikeseid suupisteid, mis kõik käsitsi tehtud.

“Meil on wrap kinoasalatiga, kanamaksapasteet isetehtud rukkileivaga, lõhesalat, peedipesto fetaga ja odrajahukarask paprika ning kitsejuustuga,” loetles kohviku perenaine Katrin Olesk suupistevalikut. Ühtlasi võis leida taimetoitlaste meelispala banaanileiba, mimosat ja kamavahtu. Taimetoit pole Oleski jaoks midagi uut.

“Pidasin Tallinnas Rotermanni kvartalis veganikohvikut, kus kõik oli täistaimetoit. Aga kuna minu kodu on Jõgeval, abikaasagi siin, ja meil on ruumid olemas, soovin kohviku avada Jõgeva alevikus,” rääkis Olesk. Nii võibki juba Jõgeva kohvikutepäeval heita pilgu kohvikule Laut, kus saab nii taimetoitu kui ka liha ning soovi korral koosolekuidki pidada. Rääkimata catering`ist.

Teisena pakkusid taimetoitu ühe jalaga Võrust, teisega Kuu pealt kohale tulnud kohvik Kokad Kuupealt. Kohviku perenaine Sille Seer, kes on küll pärit Palamuselt, ent siirdunud Võrumaale, võttis kogu päeva rahulikult. “Menüüs on kirjas wrap ja India taimetoit,” rääkis ta. Omamoodi kohvikunimi sündis praktilisest vajadusest. “Mul oli Koigi umbrohufestivali jaoks kohvikule nime vaja. Helistasin oma vennanaisele Kerlile, kes soovitas just seda. Teine sõbranna visandas logo,” rääkis Seer, kelle ampluaa on lisaks kunstile ka kokandus. “Kui maalimisega ei pruugi vahepeal vaimu peale tulla, siis toiduga nii ei ole. Mõnikord ei saa öösel magadagi, sest mõtlen uusi toite välja,” naeris Seer.

Ja kui öeldakse, et armastus käib kõhu kaudu, siis kohviku Kokad Kuupealt meeskond jõudis järeldusele, et suurel armastusel on niivõrd palju erinevaid värve, et tuleb südant kuulata.

KERTTU-KADI VANAMB

blog comments powered by Disqus