Filmimees Rein Maraniga toimub huviliste kohtumine Kabli looduskeskuses, kuhu maestro on tulnud oma varasemate loodusfilmidega. Nendega, millele kümnete kilomeetrite kauguselt kohale sõitnud tosin keskealist teavad enam-vähem peast teksti peale lugeda – tavaline rästik, euroopa naarits, nõialoom konn, sundasunik kährik, ühe tuttpütipaari armastuse lugu. Küllap veel teisigi.
Ent Maran peamiselt räägib. Ei, pigem jagab oma arusaamisi. Ja kuulaja asi on öelduga toime tulla, kriipigu see siis hinge või ehitagu maailmapilti säravamaks ja selgemaks. Tema mõtete seedimine vajab süvenemist. Ka mitu kuud, vahel mitu aastat hiljem. Suhestumine, süvenemine ja tunnetamine on märksõnad, millest jutt käib.
“Linnarahval on teistsugused suhted loodusega kui sisemigratsioonis oleval maarahval. Ei loe see, et paljudel on maakodud, mida ümbritseb muru ja lage plats. See on privaatne omaette elamine, kuid rohkem väärtust sel pole, sest puudub reaalne kokkupuude loodusega. Juba niitmata alale astumine tekitab õõvastava tunde.
Loodusteoreetikud on kabinetiinimesed, kelle vahetu kokkupuude loodusega on tagasihoidlik. Tavainimesel seda enam. Selleks, et saada kontakti, on vaja süveneda.”
Lihtne öelda, aga katsu teha. Ja mida üldse selleks tegema peab? Maran ütleb, et üks lihtsamaid vahendeid selleks on loodusfoto.
Loodusfoto – üks võimalik algus süvenemiseks
Tehnika arenedes ja edenedes on pildistamine muutunud igapäevaseks. Ja odavaks. Varemalt oli vaja tehnilisi oskusi, kuid nüüd saab pildi kätte igaüks, kes üritab.
“Aga selleks, et vajutada õigel ajal nupule, on vaja näha,” teab Rein Maran. “Näiteks kolmeaastane ilmakodanik on kohutavalt uudishimulik. Ta avastab enda jaoks maailma. On oluline, millist maailma talle näidata. Tal peab tekkima isiklik suhe, sest loodus jääb muidu võõraks. Kui avastamist pole toimunud, siis jääb loodus vaid tarbimise kohaks. Ta peab aduma, et sellest sõltub elu.”
Vanameister räägib rohkearvulisest Looduse Aasta Foto konkursist, mille žürii esimees on traditsioonidega fotovõistlusel olnud neliteist aastat ehk algusest peale. Idee taolist ettevõtmist korraldada on pärit põhjanaabritelt, kes puupüsti täis Finlandia-talos seinalt slaide vaatasid ja muusikuid juurde kuulasid.
Et Jaan Riisi ja Looduse Omnibussiga sidusid Maranit juba varasemad kokkupuuted, siis nii idee Eestisse toodi.
“Esimesel aastal olid pildid rohkem kui tagasihoidlikud. Aga aasta-aastalt on see arenenud ja praeguseks oleme samal tasemel Soomega, kus on pikk loodusfoto traditsioon. Paljud fotograafid on muutunud suisa elukutselisteks looduse pildistajateks, see tähendab looduse vahendajateks.”
Tõetruu pildi saamise eelduseks on, et pildistaja ei ärritaks ega kahjustaks oma tegevusega ümbrust, ei reedaks ohvrit – näiteks hoolsalt varjatud linnupesa.
Foto on vaid hetke tabamine, milleks tuleb valgust ning muid tingimusi tunde ja päevi järjest peale passida. Lisaks veel etteaimdus ja timmitud intuitsioon, millal täpselt nupule vajutada, et pilt õige saaks. Sest hea loodusfoto peab peitma endas üldistusvõimet, tekitama elevust, huvitavalt rääkima ja olema kunstiliselt mõjuv. Lihtne, eks? Aga …
“Võtke ükskõik milline tuttav koht või maastik. Minge vaadake, milline on see enne päikesetõusu ja kuidas lõuna ajal, kuidas vihmaga. Iga kord räägib see maastik ise juttu. See on päris kasulik tegevus, see süvenemine,” soovitab meister.
Filmiga on kõik hoopis teistmoodi
“Filmi olemuseks on näidata sündmuse või protsessi kulgemist ajas,” ütleb filmimees. Ja võimalusi ning variante on selleks palju – reklaam, põnevik, krimka ja nii edasi. Ka loodusfilm on selles reas. Loodusfilmi ülesanne on näidata selle elukeskkonna tegelikku toimimist.
“Selleks, et seda teha, on vaja eri asju. Esmalt tuleb jõuda huvipakkuva liigi ja teda ümbritseva keskkonna tundmiseni, avastada tema maailm. Tuleb korjata omaks teiste, teadjamate inimeste teadmisi ja kogemusi. Sa pead tegema selgeks selle olevuse käitumise mustri, keda filmid. Teine asi on imbumine looduslikku keskkonda ja muutuda märkamatuks, filmida märkamatuks jäädes.”
Varjumine eeldab nutikust. Ja mitte vähe. Inimesed tunnetavad maailma loomast erinevalt, tajuvad teisti. Eriti hull oli asi neil aegadel, kui kaamera töötas sama valjult nagu väike traktor ja “päästjateks” said kaks-kolm vene sõdurikasukat.
Kes on filmiilmaga veidi kokku puutunud, teab, kui oluline on näiteks objekti valgustamine, nähtavaks tegemine. Rein Maran tunnistab, et ainus, kes senini soovitutest end filmida lubanud pole, on vihmauss, kes tajub valgust oma keha pinnaga ja keda selles osas “ära rääkida” ei õnnestu.
“Kui jälgin metskitse tema rahulikus olekus tunni, kaks-kolm … Näiteks, kuidas ta toitub – libleke siit, siis sealt… Ja siis tuleb inimene! Metskitse kaitseb väga hea kuulmine. Ta teab, et elu sõltub sellest, kui olla nähtamatu,” räägib loodusemees.
“Põdra ja metssea jaoks peab olema mingi varje, et inimese lõhn temani ei jõuaks. Varje tehakse puu otsa ja sellest tuleb tõmmata välja toru, et õhk liiguks. Loomi jälgides pead tegema liigutusi nii, et neid pole kuulda. Kui käib kõlks, siis kõik ümberringi tardub ja pikemat või lühemat aega ollakse väga tähelepanelik.”
Inimene on suhteliselt hiline liik võrreldes teistega, kuid ta on omandanud sellise energeetilise võimsuse, mis ületab tema enda võimsuse sadu tuhandeid kordi. Vastusteks sobivad hästi põlevkivi, kivisüsi, nafta. Aga kui meid liiga palju saab ja see otsa saab?
“Tasakaal peab olema nii meie sees kui ka meie ümber. Kui tasakaal läheb paigast ära, jääme haigeks. Kõik on seotud ümbritseva keskkonnaga,” ütleb Rein Maran.
Tunnetus tuleb endal ise üles leida
Süvenemisega käib koos tunnetamine. Vanameister toob näiteks teekonna filmi “Hiite lummus” saamisloost.
“Käisin kohal kümneid kordi. Teadsin, et see koht peab mulle midagi ütlema. Sest ega meie esivanemad lollid ei olnud, et hiiekohad jäeti millegipärast puutumatuks. Ja nii tekkis sadu aastaid kestev looduskaitseala, kuhu ei tohtinud juurde tuua ega midagi ära viia.
Me võtame informatsiooni vastu – nägemise, kuulmise, haistmise, maitsmise kaudu. Kuid ka meie keha vahetab informatsiooni ja see tunnetus tuleb üles leida.”
Oma plaanidest filmi- ja loodusemees saladust ei tee. “Plaanin järgmist filmi rohurindest. Kas saan sellega hakkama, ei tea,” tunnistab Rein Maran ja lisab midagi suhete kohta, kuid ette ära ei räägi, mismoodi filmis täpsemalt toimetama hakatakse. Kuulajal käivad siinkohal peast läbi faktid ja numbrid, mis seal salata – tegelikult ka vanameistri aukartust äratav vanuski. Äkki tabav õnnetunne seguneb mõistmisega, kui suur kingitus see on, et meie rahval on oma Rein Maran, kellele tiitleid lisada tundub abitu ja kohatu, sest rahva meeles on ta kõigist neist tiitlitest justkui suurem. Ta on Maran, kes jaksab, teab, süveneb, tunnetab ja vahendab. Lugusid.
Filmimees Enn Säde on kolleegi kohta öelnud, et Rein Maranit painab kohustus lugusid jutustada. Küllap selleks, et hoida ajalugu elus, et me ei kordaks oma vigu.
i
KADRI PULK
