Eesti ilm on heitlik. Usun, et see on üks kõige põhilisemaid faktoreid, mis ei lase meil täies ulatuses turismi arendada. Tootmisele suunatud investeeringud loovad taristut.
Meil pole ka ahvatlevaid liivarandu, tuhandeid järvi, on ainult imekaunid sood ja rabad, kuppelmaastik Kagu-Eestis ja voored oma madalate järvedega meie maakonnas. Ja Tartumaal veel ühte koma teist, mida on siiski keeruline müüdavaks muuta. Ja kas me seda ka tegelikult tahame.
Oleme uhked nende lugude üle, mis on omas keeles kirjutatud ja millest osa on suudetud filmilindile jäädvustada. Palamuse muuseumil on oodata vähemalt sel ja loodetavalt järgmistel suvedel arvestatavat inimhulka, kes kõik Tootsi ja Teele rajad soovib ära näha. Ka ETV on viimastel kuudel ja nädalatel andnud sellele oma panuse, sest iga kord, kui telekasse pilgu heidan, vaatavad mulle vastu Aare Laanemetsa ja Riina Heina, Margus Lepa või Kaljo Kiisa aegadetagused hingestatud rollisooritused.
Tartu kesksus
Möödunud nädalal kuulsime, et ära jääb Rally Estonia. Loomulikult on see suurüritus, mis toimub vabas õhus ja kus nii pealtvaatajad ralliraja veeres kui ka kaugemad huvilised teleka ääres näevad meie uskumatult kauneid loodusvaateid.
Külalised ööbivad meie majutusasutuses nii siin- kui sealpool Tartut. Söövad siin valmistatud toitu, tarbivad meie internetti ja telefoniteenuseid, ostavad poest süüa ja juua. Võtavad pika päeva lõpus vahest ehk napsugi. Ralli eelarve jäi meedia andmetel 2,1 miljoni piiresse, pluss kõik muud otsesed ja kaudsed tulud. Prognoositult peaks sellise spordivõistlusega piirkonda jääma 6–7 miljonit eurot.
Eriti valusalt puudutab tänavuste suurürituste ärajäämine Otepää valda, kes jäi ilma nii Tartu maratonist, laskesuusatamise EM-võistlustest kui ka kahevõistluse MK-etapist. Vallajuhid olid laekuvate tuludega arvestanud. Kõige kiuste tuli pauk otse luuavarrest, sest suure ralliürituse toimumine tundus kindlamast kindlam ja oleks muidu talveatraktsioonide-keskse Otepää toonud fookusse ka kuumal suvel. Elva on samuti õnnetu, sest seal peetud ralli linnaetapp on valla kultuurikalendrisse kantud kui aasta suursündmus.
Jõgevamaad pole nendest üritustest otseselt osa saama kutsutud, nagu pole meid kaasatud ka 2024. aastal toimuva kultuuripealinna projektis. Tartu soovib koostööd teha pigem kagusse jäävate maakondade ja valdadega. Üheks põhjuseks võib-olla Tartu linnapea Kagu-Eesti päritolu. Võtta kinni.
Kuid sellegipoolest on Oskar Lutsu tegelased eranditult kõik Emajõe Ateenaga seotud, olgu Tootsi rahalaenamise lugu või Arno õpingud Tartu suurkoolis. Peale selle veel autor ise, kelle majamuuseum seal asub.
Tartu linnapea Urmas Klaas kurtis raadiouudistest vägagi kurvameelsel toonil, kuidas piirkond sündmuste toimumata jäämise pärast kannatab ja kui palju tulu ja tuntust selliseid asjad kahandavad.
Ilmastik ei loe
Samas võiksime rõõmustada mõne tõsise investeeringu üle, mis käivitab ja hoogustab Eestis või ka lähiümbruses, kodumaakonnas või koduvallas ettevõtlust ja ettevõtliku vaimu. Parimaks näiteks siin on Estonian Plywoodi vineeritehas Viruveres, mille investeerimiskulud on kokku võibolla suurusjärgus natuke rohkem kui ralli korraldamiskulud, kuid samas loodud pika perspektiiviga, et anda piirkonna elanikele tööd ja leiba. Puitu, mida toormena kasutatakse, saab kätte ka väga hullu suve või lumevaese talve korral.
Selline tegevus ei ole seksikas, nagu on viimasel ajal kombeks väheke hallimaid ja argisemaid tegevusi kutsuda, kuid see eest mõjuvad need vägagi püsivalt ja loovad kindlustunnet paljudele inimestele, peredele kui soovite. Annavad mõtte luua juurde ja hoida käigus olemasolevat taristut – koole, kauplusi, spordiklubisid, kultuurimaju jne.
Kogu selle taustal viskan õhku veel ühe intrigeeriva, küll tagantjärele tarkusena mõjuva küsimuse – miks ei lastud tselluloosivabriku ehitamist Tartu külje alla isegi uurida? Kas tõesti loodetakse pigem turismile ja üritusturundusele, et need meil hinge sees hoiaksid, vähemalt esimeste viirusepuhanguteni?
INDREK SARAPUU, ajakirjanik
