Kohalik omavalitsus kui elukestva õppe lõpp-peatus

36-aastane Kaja märkas koolituse kuulutust. „Kui tahad oma ellu muutust, aga ei tea millest alustada …“, oli täpselt see, millele Kaja oli viimasel ajal mõtlema hakanud. Ta koolitee oli omal ajal pooleli jäänud, tulid lapsed koos kasvamise, kasvatamisega, murede ja rõõmudega ning alles nüüd oli jõudnud aeg eneseni. Sõbranna julgustusel valis Kaja kuulutusel toodud telefoninumbri, mis kujunes uue elu esimeseks sammuks.


Kaja on üks enam kui 190 tuhandest Eestis elavast katkenud haridusteega tööealisest täiskasvanust, kelle tagasitoomine õppimise juurde on täiskasvanuhariduse suurimaks väljakutseks.
Veerand meie tööealistest täiskasvanutest on puuduliku hariduse tõttu tööalaselt ja ka toimetuleku tagamise mõttes äärmiselt haavatavas seisus.
Nendeni jõudmiseks ja reele aitamiseks riigil toimivat strateegiat ei ole, selgus Eesti Vabaharidusliidu eestvedamisel toimunud koolituste korraldajatega tehtud fookusgrupi uuringust.

Riiklikult oluline aidata õppima

Riiklikus haridusvaldkonna arengukavas aastani 2035 on kirjas, et paindlikud õpivõimalused, info kättesaadavuse ja toe täiskasvanutele elukestvas õppes osalemiseks peaks tagama kohalik omavalitsus.
Omavalitsuste vastutus selles valdkonnas sisaldus tegelikult juba ka Elukestva õppe strateegias 2020, aga kui lapata kohalike omavalitsuste haridusstrateegia dokumente, siis kõnelevad need küll koolieelsest-, üld-, kutse- ja huviharidusest, kuid täiskasvanuharidusest enamasti ei sõnagi.
Sama kinnitab tegelik elu, kus kohaliku omavalitsuse panus täiskasvanuharidusse piirdub enamasti kuulutuse avaldamisega vallalehes või teadetetahvlil, mille Kaja-sugune värske õpihimuline üles korjab, aga millest lühema haridusteega potentsiaalne õppija üldjuhul mööda vaatab.
Katkenud haridustee ja vähemate või aegunud oskustega täiskasvanu ei samasta ennast õppijana ilma kõrvalise toe või suunamiseta. Veel vähem näitab ta ise initsiatiivi koolitusel osaleda, sest üldjuhul pole kool ega koolitus olnud seni tema jaoks eduelamuse kogemise koht.
Ometi on riiklikult oluline vähendada hariduslikku kihistumist ja luua tingimused, mis aitaks täiskasvanu uuesti õppima, parandades iseenda ja seeläbi ka oma laste positsiooni ühiskonnas. Ühe osa sellest vastutusest on enda kanda võtnud vabahariduslikud koolituskeskused, kes Euroopa Sotsiaalfondi raha kasutades aitavad vähenenud konkurentsivõimega täiskasvanud õppijal parandada oma sotsiaalseid- ja õpioskusi, digitaalset kirjaoskust või arendada algatusvõimet ning ettevõtlikkust.
Ainuüksi Eesti Vabaharidusliidu kaudu korraldati aastatel 2016–2020 üle 400 koolituse, kus osales rohkem kui 5000 õppijat. Kui siia juurde liita kõikide teiste koolituskeskuste poolt pakutud sarnased koolitused, siis saame näiliselt üsna korraliku õppes osalejate arvu, aga samal ajal teavad koolitajad sedagi, et õppijateks on sageli ühed ja samad inimesed.

Sihipärane ja süsteemne koostöö

Uute õppijate kaasamine nõuab sihipärast ja süsteemset tööd koostöös kohalike omavalitsustega.  
Koolituskeskuste senise kogemuse põhjal võib ühe käe sõrmedel üles lugeda omavalitsusi, kus on tööl inimene, kelle poole elukestva õppe täiskasvanuhariduse aspekti puudutavates küsimustes pöörduda, sest haridusala spetsialistide tööülesanded laste ja noortega seotud haridusküsimustest enamasti kaugemale ei ulatu.
Hea, kui juhtub omavalitsuse palgale mõni südamega tööd tegev sotsiaaltöötaja, kellel on inimestega usalduslik suhe ja kes seejuures on valmis sisuliseks koostööks koolitajatega, aga seegi on pigem haruldus.
Pealegi näevad ka pühendunud sotsiaaltöötajad inimest ennekõike abivajajana, mitte õppimise kaudu muutuste elluviijana isiklikus arenguprotsessis. 

Kuidas see kõik ellu jõuab?

Kui avada vahele jälle mõni riiklik dokument, näiteks täiskasvanuhariduse programm aastateks 2020–2023, siis sealt kargab ühe eesmärgina silma ligipääsu parandamine mitteformaalsele koolitusele, mis lähtub õppija huvidest ja võimetest ning toetab tema arengut ja arvestab tööturu vajadustega. 
Dokumentides toodu on eesmärgina õilis ja sõnas ilus, aga kuidas see ellu jõuab? Kas tõesti on loodetud olukorda parandada ainult entusiastlike koolitajate toel, kes sisulises mõttes tegelevad ju teiste süsteemide tegemata töö või isegi praagiga, mis väljendub konkreetsete inimeste hariduslikes elulugudes, mis ei ole kujunenud edulugudeks? 
Samas on koolituste pakkujatel juba praegu ette näidata suuri õnnestumisi ning sekka näiteid, kus koolitustega kogukonnale ligemale liikudes on paranenud kogu kohapealne mikrokliima, on hakatud märkama inimest enda kõrval, avastatud üksteise juures seni varjul olnud tugevusi ja positiivseid külgi. Veelgi enam – sotsiaalteenuste tarbijatest on saanud ise ühiskondlike väärtuste loojad.
Kui töötavate või mingil teisel moel ühiskonda aktiivselt panustavate inimeste arvu suurendamine ja mitteaktiivsete ning heitunud töötute arvu vähendamine pole see, mida üks Eesti kohalik omavalitsus praegu vajab, siis mis see on? 
Eesti on elukestvas õppes osalejate keskmisega jõudnud 2019. aasta andmetel 20 protsendini.
See on näitaja, millega oleme Euroopa Liidu riikide seas Põhjamaade järel kõrgel neljandal kohal ja võiksime ehk rahulolevalt nurrugi lüüa, aga kui andmetesse sisse vaadata, siis selgub, et rõõmustamiseks tegelikult väga palju põhjust ei ole. Kui meist ettepoole jäävates riikides osalevad kõrgema haridusega inimeste kõrval õppes aktiivselt ka lühema haridustee ja madalama konkurentsivõimega täiskasvanud, siis Eesti andmeid analüüsides jääb silma sügav hariduslik lõhe.
Kõrgharidusega täiskasvanud osalevad meil õppes peaaegu neli (3,8) korda rohkem kui need, kel keskhariduse tunnistust taskus ei ole. Suured õppes osalemise erinevused on lisaks ka linna- ja maapiirkondade elanike, nooremate ja vanemate täiskasvanute, suurte ja väikeste ettevõtete töötajate, naiste ja meeste, eesti ja mitte-eesti kodukeelega, hõivatute ja mittehõivatute ning kohalike ja rändetaustaga inimeste vahel.  
Kuidas jõuda selles olukorras 2035. aastaks seatud eesmärgini, kus õppes osalemise üldnumber on ambitsioonikas 25 protsenti ning samal ajal tagada, et seda numbrit ei kasvata mitte ainult Matteuse efekt, on ilmselt rohkem kui miljoni euro küsimus. 
Täiskasvanuhariduse organisatsioonid ja elukestev õpe saavad olla omavalitsuse partneriks, juhul kui omavalitsus partnerluseks valmisolekut ilmutab.
Vaja on vaadata suuremat pilti ja aru saada, et koostöös täiskasvanuhariduse pakkujatega saame koolituste kaudu tõsta inimeste eneseväärikust ja suurendada kodanikuühiskonna kvaliteeti.
Õppimisele ligipääsu suurendamise meede täiskasvanuhariduse programmis puudutab otseselt vabaharidust, mis oma alusfilosoofialt ongi inimeste elukestva õppimise ja arengu toetamiseks ellu kutsutud ühiskondlik liikumine.
Nii nagu elukestva õppe esimese etapi, ehk kohustusliku koolihariduse edukaks omandamiseks on ellu kutsutud terviklikke, mitmeid osapooli kaasavaid süsteeme, oleks samasugust kavakindlust vaja ka täiskasvanuhariduses.
Kui tulla tagasi Kaja loo juurde, siis positiivse koolituskogemuse korral teda uuesti ja veelkord koolitusele saada ei ole suur probleem.
Kuidas linkida õppimisega lisaks Kajale ka Margus, Mailis, Andrus ja Kersti, on küsimus, mis vajab teadlikku tähelepanu ja sihipärast koostööd.

RIINA KÜTT,  koolituskeskuse Tungal juht ja täiskasvanute koolitaja

IIRIS SALURI, Eesti Vabaharidusliidu kommunikatsioonipartner

 

blog comments powered by Disqus