Esimesel augustil täitus Eenok Haameril 55 aastat Lohusuu koguduse hooldajaõpetajana. Tähtpäeva tähistati pidulikult 25. augustil, sest Eha Haamer oli kuu alguses Berliinis, et elada kaasa lapselapse kooliminekule.
„Meie ajalugu on selline,“ alustas Eenok Haamer. „1. oktoobril 1963, 56 aastat tagasi, määrati mind Mustveesse teenima. Esimese jumalateenistuse pidasin seal 6. oktoobril. Mustvees ei olnud organisti. Eha mängis minu esimesel teenistusel ja hiljem tähtsamatel teenistustel.“
- juuni 1964 laulatas Eenoki isa Harri Haamer Tallinnas Kaarli kirikus Eenoki ja Eha.
Toeks abikaasale
„Piiskop Jaan Kiivit seenior kutsus mind välja, sest liig suur luksus oli teenida ainult üht väikest kogudust. Ta pakkus mulle lisaks Lohusuu või Torma kogudust. Natukene mõtlesin järele ja ütlesin, et suur tükk ajab suu lõhki – ma võtan väiksema.
- augustil 1964 oli meil esimene teenistus Lohusuus. Läksime sinna kahekesi. Olemegi Lohusuud teeninud kahekesi,“ rääkis õpetaja Haamer. „Paljud kirikuõpetajate naised on olnud organistid. Kuurme proua Põltsamaal, Terasmaa ja Toominga abikaasad Viljandis,“ ütles Eha Haamer, kes on üks nendest vanema põlvkonna õpetajate prouadest, kes õppisid organistideks selleks, et abikaasade kõrval kirikus kaasa aidata. „Osal vanematest prouadest oli konservatooriumihariduski,“ täpsustas Eha.
Küsides Lohusuu koguduse kohta, alustas õpetaja Haamer õige kaugelt, möödunud sajandi algusest, mil Lohusuus oli Torma abikirik. „Muidu oli nii, et suurte pühade esimesel pühal pidas Torma õpetaja teenistuse Tormas, teisel pühal Lohusuus ja kolmandal pühal Mustvees.
Tol ajal olid pinged Avinurme ja Lohusuu meeste vahel. Päevakorral oli küsimus uue Torma abikiriku ehitamisest Avinurme, Lohusuusse või vahepealse variandina Lohusuu ja Avinurme vahele Kärasi külla. Kirik ehitati siiski Lohusuusse.
Kolmekuningapäeval 1906 oli tulnud Torma abiõpetaja Nurm Lohusuusse. Kohalikud mehed vaatasid, et korraga oli külavahel kahtlaselt palju regedega avinurmikuid. Küsiti õpetaja Nurme käest, et kas ta tuli Tormast või Avinurmest. Nurm põikles vastusest kõrvale ja Lohusuu meestel tekkis kahtlus, et õpetaja on tulnud Avinurmest. Nad keerasid Lohusuu kiriku ukse lukku ega lasknud Nurme sisse. Koguduse keskus Tormas vihastas hirmsasti Lohusuu peale ja kolmekuningapäevast toimusid Lohusuus ainult köstri teenistused. Õpetaja ei leeritanud ühtegi inimest, ei laulatanud ühtegi abielu, ja armulauda ka ei toimunud. Kogudus oli karistuse all terve aasta.
Kuigi meie tulime Lohusuusse üle poole sajandi hiljem, näitas kogemus, et armulaual käijate poolest oli kogudus ikka veel väga tagasihoidlik. Mõned asjad on niisuguse pika jäljega.“
Lühtrites päris küünlad
Lohusuu kirik on mitmeski mõttes eripärane. Kiriku suurtes kroonlühtrites pole siiani elektrit ja pühade ajal põlevad neis päris küünlad.
„Mäletan 1964. aasta esimese jõulupüha õhtust teenistust Lohusuu kirikus. Kui kõik kolm suurt, 40 küünlaga kroonlühtrit, olid elavates tuledes. Olen seda kirikut jõulude ajal ka väljastpoolt vaadanud, kui aknad on jääs ja neist läbi kumab küünalde valgus – vahva on,“ meenutas Eenok Haamer. Eha jätkas: „Kui inimesed tulevad kirikusse, panevad enda ette pingile küünla põlema. Seal oli nii, et kui inimene kirikust lahkus, kustutas ta oma küünla ja kui järgmine kord tuli, pani jälle põlema.“
„Lohusuus on väga huvitav tava,“ rääkis õpetaja Haamer edasi. „Pingid on külade järgi, nimesilte ei ole ,aga igaüks teadis istuda oma küla pingile. Mõnedest küladest on kirikuskäijad otsa saanud ja need pingid on tühjaks jäänud. Lohusuu ümbruses on nii palju külasid kadunud, et läheksin nende üleslugemisega sassi.
Mulle anti esialgu nõu Lohusuu kogudus ühendada Mustvee omaga, sest Lohusuu on nagunii hääbuv piirkond. Mõtlesin sinna ja tänna, lõpuks otsustasin, et ei – Lohusuu kogudust ei likvideeri ega ühenda Mustveega. Ja olen väga tänulik, et tol korral niisugune selgus tuli. Varem, kui veel Kasepää külas enamik koguduse rahvast elas, oli elu Mustvees elavam. Lohusuu liikmete arv on küll kogu aeg tasapisi vähenenud, Mustvees püsib see enamasti 300 juures. Ometi on Lohusuus midagi väga üllatavalt muutunud. Seal ei ole ajaloos olnud lastetööd. Küll pidas üks inimene Vadi külas mõned aastad laste pühapäevakooli. Aga nüüd on Lohusuus lastetöö juba peaaegu poolteist aastat. On mõned vanemad, kes on tahtnud, et nende lapsed kirikuga harjuksid ja kirik saaks nende elus tähtsaks,“ rääkis Eenok Haamer.
Oluline suhtlus kogudusega
„Lohusuu kooliga saame kenasti läbi,“ jätkas Eha Haamer. „Seal käivad eesti ja vene lapsed koos. Nad on väga tublid ja kenad. Kutsunud Eenoki kooli aastapäevale, vabariigi aastapäevale ja jõulude puhul. Lapsed esinevad ja laulavad üheskoos eesti keeles.“
„Üks kooliõpetaja aitab kogudust sellega, et täidab Lohusuukoguduses kirikuteenijaja arhiivi hoidja kohustusi,“ rääkis Eenok. „Hoiab koos abikaasaga kiriku korras. Seal on teisigi väga tublisid inimesi. See on nagu uus kihistus, mis on peale kasvanud. Olen inimesed, kes nüüd kiriku juures aktiivsed on, kõik ristinud ja leeritanud.“
Talviti peab kogudus teenistust käärkambris, kus on kamin. „Kui kohale jõuame, siis on soe, inimesed võtavad talvel isegi üleriided maha. Sinna mahub umbes 20–22 inimest. Kui lapsed ka on, isegi vahel rohkem.“
See paneb kohe huvi tundma, palju siis on neid inimesi, kes Lohusuus jumalateenistustel käivad. „Ma võin täiesti rahulikult ütelda, et Lohusuu koguduses on praegu teenistustel enam-vähem stabiilselt üle kümne inimese, kuni 20ni välja,“ vastas Eenok Haamer.
„Võib öelda keskmiselt 20, sest vahel on ikka rohkemgi. Suvel, talvel kuskil 18 või nii,“ täpsustas Eha. „Need on need inimesed, kes peavad seda tähtsaks,“ ütles õpetaja Haamer, ja lisas: „Nad hakkasid minu pühapäevast jutlust lindistama ja EELK Lohusuu koguduse Facebooki lehelt on võimalik neid leida. Minu jaoks on kõige tähtsam, et meil oleks kogudusega hea läbisaamine. Oleme nagu head partnerid. Mitte, et mina olen kõrgel. Jutlustan nüüd väga meelsasti istudes, mu põlv on mind selleks sundinud. Teenistus ongi dialoog nendega, kes kirikus on. Tänu Jumalale olen jõudnud sellisesse ikka, et dotseerimine on minevik, mulle on tähtis, et tekiks suhtlus kogudusega.“
55 teenimise aastapäeva puhul kinkis kogudus Haameritele kiriku juurde pingi „Eha ja Eenok Haameri perele, tänuga Lohusuu kogudus“. „See on märkimisväärne, et Lohusuu kogudus teab – õpetaja on teeninud koos perega. Tegelikult on see ka Mustvees nii,“ oli staažikas õpetaja liigutatud.
ANDRA KIRNA
