Möödunud kolmapäeval, 29. jaanuaril peeti Luua metsanduskoolis maastikuehituse partnerettevõtjate praktikajuhendajate koolitus, kus oma teadmisi ja kogemusi jagas Soome maastikuehitajate liidu pikaaegne president ja praegune juhatuse liige Henrik Bos.
Koolitaja Henrik Bos kinnitas, et parim viis müüa kvaliteeti on teha kvaliteeti. Mees tõi näiteid Soomest ja Eestist ning selgitas, et maastikuehitajate sektoris on arengud vajalikud. Sellele aitab kaasa omavaheline vestlemine ja kogemuste jagamine. “Tunne, et teisel läheb veel halvemini kui minul, annab alati uut indu,” naljatles Bos.
“Kogemuste jagamine on nagu sool supi sees,” on Soome kolleeg oma seisukohtades kindel. Näiteks tegutseb Soomes aktiivselt maastikuehitajate ühing, kelle ülesanne on ühe ja sama ala tegijaid koondada ning panna rääkima ühistest murekohtadest ja edusammudest. Seetõttu on ka Luual toimunud koolitus kohalikele haljastajatele ja maastikuehitajatele olulise tähtsusega. Saadakse kokku ning vahetatakse omavahel seniseid töökogemusi.
Henrik Bos rääkis, et sellised kohtumised on olnud vägagi viljakad. Mõnel ettevõtjal saab jutust villand ja see võib olla muutuste alguseks, tegutsema hakkamise ajendiks.
Haljastusettevõtte nägu Eestis
Bos meenutas, et kui ta pea kolme aasta eest Luual viibis, siis oli peateemaks maastikuarhitektide süsteemi loomine. Ta on olnud ise Soomes sarnase organisatsiooni liige 15 aastat. Firmade vajadused on erinevad ja ühtne tugisüsteem aitab jõuda vajalike lahendusteni.
Maastikuehitajate liitu kui sellist Eestis ei ole. Tegutseb aianduse liit, mille üks haru on maastikuehitus. Tegutsetud on aastake ning oma muredest ja rõõmudest on räägitud vähe. Kes me oleme, mida teeme ja millega tegelevad kolleegid – need on küsimused, millele alles otsitakse vastuseid.
Henrik Bos proovis siinsete kolleegidega välja selgitada Eesti haljastusettevõtte kuvandit. Ülesanne osutus oodatust keerulisemaks. Eestis tüüpilise aiandusega tegeleva firma profiil on teadmata. Erinevalt Soomest, ei ole tehtud vastavaid uuringuid. Statistika puudumisel jagasid koolitusele kogunenud firmade esindajad kogemusi lähtuvalt oma praktikast.
Eestis tegeleb maastikuehitusega tavaliselt väikeettevõte, kus on kuni kümme töötajat. Ühe näitena saab tuua firma, kus on kaks juhatajat, kaks hooajatöölist, kolm murupanijat ja üks tegevjuht. Aastane käive jääb 100 000–200 000 euro vahele. Üldjuhul on ikka nii, et ise tehakse ja võetakse kolm kuni neli inimest kampa. 25 töötajaga haljastusettevõte oleks Eesti mõistes juba suurfirma. Koolitusel osalejad rõhutasid, et nende eesmärk pole kasvada niivõrd mahus kui kvaliteedis. Henrik Bosi arvates on see suurepärane lähtepunkt. See on tohutu konkurentsieelis ning parim reklaam pakutavale teenusele. “Teeme sama raha eest paremini!” pakkus Bos jooksvalt välja.
Eestis on põhilised teenuseostjad erakliendid, kohalikud omavalitsused, edukad ettevõtjad, kes tegutsevad haljastuse valdkonnas, kaubandus- ja tööstusettevõtted, kel on vaja territoorium korras hoida. Tavaliselt soovib klient piirdeaedu, kivitöid ja muru. Kindlasti soovitakse kõrget kvaliteeti, soodsat hinda ja tegevust projektist kuni hoolduseni. Mõned haljastajad panevad koos kliendiga eskiisi paika, ent sageli ei tea klient, mida ta tahab. Samuti ei oska nad arvata, mis kõik maksab. Alati arvatakse, et kulud on väiksemad. Kulude arvestamisel kirjutatakse kõik kliendi jaoks lahti, kui palju üks või teine vahend maksab.
Hinna paremaks reguleerimiseks tellitakse haljastustöid ka etapikaupa. Eestis ollakse üksteise konkurendid. Hendrik Bos näeb selles osas muutusi, selle tõestuseks oli ka antud koolitus. “Eestlased on tegelikult väga soojad ja avatud,” märkis Bos. Lihtsalt tuntakse hirmu uute asjade ees. “Kui ma midagi annan, siis tahan ka samaväärset vastu saada. Rääkides oma kogemustest, pean kindel olema, et saan midagi kasulikku vastu,” kõneles Bos.
“Vihjeid saab üksteiselt – olete üksteise konkurendid, kuid see on hea. Mida lähedasemad olete, seda parem on teie positsioon,” jagas koolitaja oma kogemusi.
Konkurents tuleneb sellest, et alati on keegi, kes teeb töö odavamalt ära. Isegi kohalike omavalitsuste konkursside puhul on täheldatud seda, et võidab kõige madalama pakkumise teinud firma. Tavaliselt kujundavad hinna asukoht, projekti keerukus ja kliendi soovid. Keskmine eraklient tahab
Olenemata sellest, et algandmed eesti haljastusettevõtete kohta on napid, kujunes Henrik Bosil oma visioon siinsest tegevusest. “Ilmselt tegutseb Eestis umbes 100-150 ettevõtet. 50 neist on valmis ja tahavad areneda ning laieneda. 10-15 ettevõtet teeb raskekaalutöid, näiteks maanteede äärte kujundamine. Firmas on kolm kuni kaheksa töötajat ja aastane käive on 40 000-80 000 eurot,” pakkus Bos.
Ta lisas, et tegelikult ei saa nii lihtsalt sektorit kirjeldada, see oleks kohvipaksult ennustamine. Kuid nii Soome kui Eesti praktika põhjal saab öelda, et probleemid on sarnased. Bosi sõnul on ettevõtte kasv A ja O. Hetkel hakkab silma see, et juhtimine pole planeeritud ning sihid ja eesmärgid on ebaselged. Kui ettevõte kasvab aastaga kaheksa protsenti, siis on see tema sõnul null tase, mis näitab, et edasiliikumist ei ole.
Kõik on võimalik
Aiandus on Henrik Bosi jaoks elustiil ja -viis. Palju reisinud ja näinud mees teab, et see on perspektiivne amet. “Olen kursis selle valdkonna kõigi harude ja tahkudega – usun, et kõik on võimalik,” lisas Soome maastikuehituse spetsialist. Ta kinnitas, et õppepäev on olnud imeline ja eriti nauditavad on arutelud.
Bos on suur unistaja ja muutuste võimalikkusesse uskuja. Uurides temalt aianduse tuleviku ja vaadete kohta maailmas, on ta konkreetne ja napisõnaline. “Kõik on võimalik,” jäi mees endale kindlaks. Ta näeb lahendusena väljatulekut telefonifirma seisusest, kus põhitegevus on kõnede ootamine.
Maastikuehituse praktikad on Euroopas erinevad. Kui Eesti ja Soome puhul võib näha sarnaseid jooni, siis muu Euroopa kohta seda öelda ei saa. Aiandusgigant on Saksamaa, kes teeb isegi USAle silmad ette. Hästi välja kujunenud süsteem on ka Hollandis ja Belgias. Paljud inimesed ei tee ju aias midagi, nad on palganud isiklikud aednikud ja see on sama loomulik nagu puhastusteenuse ostmine. “Inimesed hoolivad oma aiast ja ei ole kitsid kulutama. Sellele saadi kinnitust majanduskriisi ajal. Inimesed hoolitsesid pigem oma aia eest, kui läksid reisile,” meenutas ta.
Aed on koht, kus saab lõõgastuda ning rasked ajad üle elada. Aed on hea ja suur osa inimeste igapäevaelust ning sinna investeeritakse rohkelt aega. Bosi hinnangul on see ka mujal kasvavaks trendiks, ehkki Eestis võib selle idee levikuks kuluda veel mitmeid aastaid. Ta tõi välja, et üha populaarsemaks on muutunud avalike ruumide kujundamine. Näiteks Hispaanias, Kreekas ja Portugalis on õitsevat aega aastaringselt ning üha enam pööratakse tähelepanu uuendustele ja linnaruumi kujundamisele. Kaunis maastikuarhitektuur elavdab turismi ja toob välja kohalikud eripärad ning kultuuripärandi.
Missugused on Soome haljastusfirmad
12 aastat haljastusfirmat juhtinud ja praegu selle juhatuse liige Henrik Bos kinnitas, et Soome haljastusettevõttel on oma nägu. See on firma, kus on 7–15 töötajat. Omanik on see, kes teeb seal ise tööd. Töötajate kutseoskused on fikseeritud: kes paneb kive, hooldab muru või istutab taimi. Ettevõte koosneb mitmest laiapõhjalisest töötajast, ühest veoautost, paarist kopast ja laadurist. Tegeletakse tavaliselt allettevõtjatena mõne ehitusfirma jaoks. Töötatakse ainult suveperioodil.
Kuid Bosi sõnul on olukord muutumas. Ehitusobjekte antakse üle ka talvel, isegi kive paigaldatakse talvel. Kindlasti ei ole talv see aeg, kui lihtsalt kodus telefonikõnesid oodata või palmi all puhata. Parim visiitkaart on töö. Info liigub tellijalt tellijale. Äri aetakse praegu selleks, et ära elada. Nii Eestis kui Soomes seisneb äriidee selles, et oodatakse kodus kõnesid. Kuid alati ei pea ainuke reklaam olema ajalehes. Parim viis on näidata oma tööd. “Head aiad toovad kliente,” on Bos veendunud.
Soome puhul on tüüpiline, et ollakse teise põlvkonna ettevõtjad. Tegemist on perekonnafirmaga, mis pärandatakse isalt pojale. Aastane käive on umbes miljon eurot. Soomes on 138 organiseerunud haljastusettevõtet. Uuringute järgi on töötajatest 73 protsenti mehed. 12 protsendil töötajatest on erialane haridus. Koolide lõikes on 80 protsenti õppuritest naised ja umbes 50 protsenti neist jäävad oma erialasele tööle. Metsanduses on õppijate ülepakkumine, maastikuarhitektuur on aga seevastu pereemade hobihariduseks. Tehnilistele erialadele tullakse meeleldi tööle. Talvel jätkatakse õpinguid ja suvel töötatakse.
i
MARGE TASUR
