Kodutütarde organisatsioon kasvatab Eestile väärikaid kodanikke

Eesti Vabariigi 93. aastapäeva puhul peetud kõnes nentis president Toomas Hendrik Ilves, et teda on viimase viie aasta jooksul kõige rohkem üllatanud ja rõõmustanud kogu selle tegevuse hoomamine, mida Eesti kodanikud suudavad ise oma vabal valikul ära teha seltsides, ühendustes ja ühingutes.

Olin rõõmus, kuuldes meie presidenti nimetamas teiste hulgas Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioone. Tundsin uhkusega, et ta räägib ka minust. Minagi olen kodutütar. Meie koolis on kodutütarde rühm tegutsenud juba 1998. aastast. Alguses oli meie rühma ettevõtmistes minu jaoks lihtsalt hästi palju põnevust ja lusti. Aga mida suuremaks olen saanud, seda rohkem olen hakanud mõistma, et kodutütarde organisatsioon tegeleb väga tähtsa ja vastutusrikka tööga: ta kasvatab väikestest tüdrukutest oma kodumaa väärikaid kodanikke.

Meie tegevus kasvatab meis armastust oma kodumaa vastu. Kokkutulekutel ja laagrites kaaslastega ühises rivis seistes tunnen, et kuulun nendega kokku. Eesti hümni lauldes mõtleme oma isamaa peale ning tunneme, et ka meie saame midagi tema heaks teha. Me kuulame loenguid Eesti ajaloost ja viktoriiniküsimustele vastuseid leides jääb nii mõnigi fakt meelde paremini kui koolitundides.

Harjutame praktilisi oskusi, mida elus kindlasti vaja läheb – esmaabi osutamist, söögi valmistamist, käsitööd, etiketti ja palju muud. Väga vajalikud on matkatarkused – kuidas looduses orienteeruda, lõket teha, ööbimispaika ette valmistada. Me õpime looduses hakkama saama ilma igapäevaste abivahendite mobiiltelefoni ja internetita. Looduse lähem tundmaõppimine innustab meid teda hoidma ja loodusesõbralik mõtteviis on omane igale kodutütrele.

Jooksmine, ujumine, pallimängud, suusatamine, igasugused teatevõistlused ja muud spordialad annavad meile jõudu, osavust ja vastupidavust. Tavaspordialade kõrval pakuvad põnevust ka ekstreemsemad alad, millega koolis enamasti ei tegeleta – vibust ja sportpüssist laskmine, takistusradade läbimine, seinalt laskumine.

Tõelise adrenaliinitulva vallandavad sõjamängud – airsoft ja osalemine mini-Ernal. Airsoft on selline sõjamäng, kus plastikkuule kasutades matkitakse tõelisi lahinguolukordi. Osalesime oma rühmaga mullu mais mini-Ernal. See võistlus pani meie oskused ja visaduse proovile. Ülesandeks oli jõuda kokkulepitud punktidesse võimalikult kiiresti. Kogesime, kui tähtis on olla kaaslasele toeks, kui oluline on osata teistega arvestada ning mida tähendab tõeline meeskonnatöö.

Tihti antakse laagrites ülesandeid nii, et nende täitmiseks peab tegutsema koos teiste koolide õpilastega, keda vaevalt tunned. See on heaks õppetunniks. Ühise eesmärgi nimel tegutsemine liidab ka nendega, kes on järgmisel päeval meie konkurendid.

Kodutütarde organisatsioon kasvatab meist tõelisi Eestimaa kodanikke, kes armastavad ja austavad oma isamaad ja emakeelt. Me hoiame au sees selliseid väärtusi nagu ausus, ettevõtlikkus, vastutustunne ja hoolivus. Üksteise abistamine ja kaaslasega arvestamine on meie jaoks loomulik.

Me püüame järgida tervislikku eluviisi, tahame olla füüsiliselt tugevad, osavad ja vastupidavad.

Ma olen uhke ja õnnelik, et olen kodutütar, ja usun, et minust saab väärikas Eesti kodanik.

12. märtsil peeti Torma põhikoolis viiendat korda C. R. Jakobsoni kõnevõistlust “Isamaa on mulle püha”. Omaloomingulises voorus üldpealkirjaga “Eesti elab” märgiti ära ka Torma Põhikooli 9. klassi õpilase Mariliis Raua kõne, mille siinkohal lühendatult  avaldame. 

<span style=”FONT-FAMILY: Arial; FONT-SIZE: 10pt” lang=”ET”>i

MARILIIS RAUD, Torma Põhikooli 9. klassi õpilane

blog comments powered by Disqus