Möödunud nädala lõpus, 13.-15. märtsini toimus Jõgeva põhikoolis kodutütarde maakondlik esmaabi erialalaager, kus õpetati, mida õnnetuse korral teha ja kuidas abi anda. Külastati päästekomandot ning tutvuti häirekeskuse igapäevatööga.
Möödunud nädalavahetusel kogunes Jõgeva põhikooli üle 80 kodutütre, osalejaid oli vanusessid 7–18 aastat.
Kolme laagripäeva jooksul õpiti põhilisi elu päästvaid esmaabivõtteid: kuidas panna kannatanu stabiilsesse küliliasendisse, kuidas käituda mitmesuguste traumade korral ning millal on tarvis helistada numbrile 112. Külastati Jõgeva päästekomandot, kus julgemad said proovida leegi summutamist kustutusteki või tulekustutiga. Laagrilistele tulid külla ka lõuna regiooni häirekeskuse töötajad, kes rääkisid, kuidas ja millal häirekeskusse helistada. Teadmiste kinnistamiseks mängiti läbi ka kõned häirekeskusse, kui on vaja appi politseid, kiirabi või tuletõrjet. Pärast pikki õppusi panid noored ennast proovile situatsioonülesannete lahendamisel, mis olid osalejate arvates kõige põnevamad.
Maast madalast targaks
Palamuse kodutütarde rühmavanema ning 7–9-aastaste tüdrukute esmaabiinstruktori Katrin Lossi sõnul on oluline, et ka väikesed saaksid laagris esmaabiga tutvust teha. “Väikestel tüdrukutel on kergem programm, ei taha neid kohe ära ehmatada. Õppusel on kesksel kohal kergemad traumad, mis võivad näiteks koos sõpradega väljas mängides või metsas jalutades juhtuda. Näiteks võib mõni kukkuda või jala välja väänata,” selgitas Loss. Igapäevaste olukordade kaudu saavad abistamise põhitõed lastele selgeks. Juhendaja kinnitusel on see juba varakult oluline tarkus. “Tahame õppida ning harjutada positiivses võtmes. Tegelikult on esmaabi andmine lihtne. Ning hädaabinumbrile oskab helistada ka väike laps. Selleks ongi vaja õppida, et teada, mida teha, ja mitte paanikasse sattuda,” lisas Katrin.
Sidumise õpituba juhendanud endised kodutütred Kaisa Mai ja Malle-Mari sõnul on väikesed kõige paremad õppurid. “Nad võtavad õpitu kiiresti omaks ja tahavad kõike kohe järele proovida,” kiitis Malle-Mari. Koolitusel kehastus Kaisa Mai mannekeeniks, kel olid kõikvõimalikud vigastused kaelal, silmas, käel ja võõrkeha reiel.
Ekstreemse kõhuhaavaga tegelemise õppimiseks piisas kiletükist või pakendist.
“Kõhuhaava korral tuleb kasutada kilet või mõnda pakendit, et niiskus haavas säiliks, midagi muud ei ole kahjuks võimalik teha. Tuleb lihtsalt sisikond kinni katta,” selgitas Malle-Mari.
Pärast mitmeid koolitusi, õpitube ning põhjalikku harjutamist panid tüdrukud oma teadmised proovile situatsioonülesannete lahendamisel. Lavastatud õnnetused olid tõetruud. Kannatanuteks olid kehastunud uhkete maalingutega vabatahtlikud. Kui ei teaks, et tegemist on värviga, siis arvaks, et inimesega on tõepoolest midagi hirmsat juhtunud.
Noortel tuli tegeleda hingava, teadvusetult lamava kannatanuga, mannekeeniga, kellel pole tunda pulssi, põletushaavade, klaasikildudega käes, kaelahaava, luumurru ning alajahtumisega.
Tüdrukud pidid meenutama elu päästvaid esmaabivõtteid ja hindama kiirelt olukorda. Kas siduda enne kinni haav või hakata hoopiski elustama? Mitme kannatanuga olukorras on kõige olulisem siiski ilma pulsita inimese elustamine. Noorte tegevust jälgiti mänguolukordades ning jagati tagasisidet, mis õnnestus ja millele peaks rohkem tähelepanu pöörama.
Pea värskeks!
Ilus kevadilm meelitas noored laagrilised õue. Selleks, et pea ikka värske püsiks ning uued teadmised meelde jääksid, mängisid rühmajuhid oma kasvandikega väljas lahedaid sportlikke mänge ning lahendasid põnevaid ülesandeid. See oli koolituse tähtis osa, et rühmal tekiks mõnus kambavaim ning et pärast rasket õppust oleks koos hea praktilistes olukordades teadmisi proovile panna.
“Korraldasin oma tüdrukutele vahva pildijahi. Käisime mööda linna ning tegime fotolavastusi,” rääkis rühmavanem Katrin.
Endise kodutütre Kaisa-Mai juhendamisel moodustati näiteks inimpundar, kus tuli nii roomata kui ronida, et pusast saaks ilus ring, seejuures tuli kogu aeg kätest kinni hoida. Loomulikult ei unustatud emakeelepäeva, mille tähistamiseks tutvuti pärimuskultuuriga – loeti Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistseid jutte“, lauldi ja tantsiti.
MARGE TASUR
