Kodulinna arendamine on südameasi

Ülle Saksniit ja Viljar Päivil on Põltsamaa patrioodid, kes oma kodulinnas ühiselt kinnisvara arendanud juba viisteist aastat, 1993. aastast. Täna seisneb nende edukus ja tugevus suuresti just selles, et nad  tegutsevad kahekesi koos. Loeb lojaalsus, ausus ja usaldus.

“Me vaidleme tihti, aga vaidluses sünnib tõde, saab arutada ja põhjendada ning tulemus on realistlik,? tunnistab Ülle, et nad on Viljariga mõlemad suured egod ja et see firma on neid viinud kooseluni.

Vanad lauad on paksemad

Schmidti maja täpset ehitusaastat praegused omanikud ei tea, sest erinevad registrid näitavad erinevaid numbreid. Keskeltläbi on teada, et hoone puhul on tegemist 150-aastaste talade ja palkidega, mis on säilinud äärmiselt hästi ja millest kahjustatud oli vaid väike osa. Ülle mäletab omast lapsepõlvest, et nõukogude ajal oli hoones söökla ja põrandal hoiti kartuleid. Nii läks osa palkseina mädanema ja just seepärast panid Ülle ja Viljar 1997. aastal ToiduTop’i avades hoonele uued, suuremad aknad.

Osa palke, mis aknaaukudest üle jäi, viisid nad tookord pööningule ootama ja nüüd oli hea seda ehedat materjali uuesti ülevalt alla tuua ning sellest restorani baarilett kujundada.

“Ka pudeliriiulid on lihvitud vanast lauast. Nad on natuke paksemad, kui me praegu oleme harjunud lauda nägema,? juhib Ülle riiuli omapärale tähelepanu.

Kuigi hoonel on praegu veel plastikaknad, ei tähenda see, et nii igavesti jääks.

“Kui firmal hästi läheb, siis võime alati, kasvõi kümne aasta pärast uued puitaknad tellida. Esialgne otsus plastiku kasuks sündis seetõttu, et muidu oleks tulnud panna suur hulk raha akende tegemise alla, aga põhieesmärk oleks siis võinud täitumata jääda? selgitab Ülle.

Kui arhitektid projekte Tartu päästeametiga kooskõlastasid, oli sealne esimene soovitus  kõik küprokiga kinni katta.

“Tundsime kohe: ei, see pole midagi meie hingele! Ajasime edasi oma jonni, sest tahtsime palkseina. Et aga restorani puhul on tegemist üldkasutatava hoonega, siis oli ainus lahendus osta korralik tuletõkkelakk. Inspektor käis ka mõõtmas, et on ikka õige paksusega kiht peal, alles siis saime loa,? meenutab Ülle.

Naturaalset palki on  näha ka teisel korrusel. Sealsed vanad ja laiad põrandalauad on mõnes ruumis juba lihvitud ja õlitatud, kõige ilusamas toas on vanad lauad koguni üles võetud, lihvitud ja loodi aetud ning siis tagasi pandud. See on tõeline renoveerimine!

Pesemine toob õli lõhna esile

“Mulle meeldib, et kõik on hästi naturaalne ja pesemisega tuleb õli lõhn põrandalaudadest uuesti välja,? räägib Ülle, kellel ka kodus on õlitatud põrand. Kõiki teise korruse põrandaid pole Schmidti majas veel töödelda jõutud ja mõned vanad põrandad on ajutiselt laminaadiga kaetud.

Puhastatud on ka vanad ahjud ja soemüürid, kuigi sooja need praegu ei anna, vaid hoones kasutatakse elektri- ja kaminakütet.

Laed olid vanasti krohvitud ning on teise korruse tubades samasugusena uuendatud ka nüüd.

“Kõige ehedam ongi ju taastada vana täpselt samasugusena,” kinnitab Ülle. Koridoris on siiski kasutusel kaasaegne ripplagi, et oleks kergem elektrijuhtmeid peita. Tubades on seintel juhtmed siiski näha, kuid vähemalt pistikupesad on valitud tagasihoidlikku tooni, matid kuldsed, et liiga silma ei jääks.

Kui Ülle ja Viljar Schmidti maja 1997. aastal kinnisvarafirma kaudu õigusjärgsetelt omanikelt ostsid, olid selles nn sundüürnikud veel osaliselt sees. See on raske teema, mida vist ükski sellega kokku puutunud majaomanik tagantjärele enam kommenteerida ei taha. Tänaseks on aeg nii palju edasi läinud, et häbenema ja vaikima peaksid ka need tarkpead, kes tookord oma arvamust avaldasid, et maja, mille Ülle ja Viljar ostsid, tuleks buldooseriga kokku lükata.

“Nüüd ütlevad kõik, et oo, kui vinge maja olete ostnud,? paneb linnarahva meelemuutus Ülle muigama.

Ülle ja Viljar on mõlemad Põltsamaal koolis käinud ja vabatahtlikult nad kodulinnast ära minna ei kavatse.

“Hispaanias oleks kindlasti kergem kohvikut pidada,? muigab Ülle. Sel hetkel on  selgesti tunda, et tal on juured all. “Mulle on oluline, et ma pakun Põltsamaal heal tasemel teenust, ainult nii saan mina olukorda parandada. Ega ma eriti palju reisinud pole, see on südameasi, et paigutan raha siia. Alati võib kõike maha müüa, aga kuni usk ja lootus pole veel kadunud, pole ka ärasõitmine lihtne. Hing jääb ju siia,? mõtiskleb ta.

Lõhki laenama ei hakka

Praegu poolikuna näiv hoone saab lähiajal ka teise uue trepikoja, kuid millal ükskord kogu fassaad  lõplikult korda saab, ei tea täpselt keegi. Töö ja materjali hinnad aina kerkivad ning ega sellise spetsiifilise töö jaoks ole ka tegijaid kuigi kerge leida.

“Me ei hakka midagi lubama, ühtegi tähtaega välja käima, sest oleme erafirma ja kõik sõltub sellest, kuidas firmal läheb. Lõhki laenama me ennast küll ei hakka,? kinnitab Ülle Saksniit.

Seni on näiteks planeeritust oluliselt kallimaks läinud hoone ventilatsioon, kuid omanikud on rahul, et see on tänapäevane. Näiteks ansambliga tantsuõhtul saab vaid nuppu vajutades tervesse restorani värske õhu, ilma milleta enam olukorda ette ei kujutaks ja ka tervisekaitselt tegutsemisluba ei saaks.

Hoone värvipass on loomulikult ammu paksus kaustas olemas ja sellest on näha, et teisele korrusele tulevad terrassid; et muidu õrnroheline fassaad saab valged rõdupiirded ja aknaraamid; et katus tuleb tume, samasugune, nagu on trepikojal.

Varem või hiljem saab kunagise alevivanema Schmidti majast taas puitarhitektuuri musternäidis, tegelikult veelgi parem, kui see iial varem olnud on. Ning mõistagi lisab see olulist miljööväärtust kogu ümbruskonnale.

Siinkohal on eriti kahju, et nii pisikeses linnas kui Põltsamaal veel restaureerimispreemiaid välja ei anta. Niisugune küsimuski ajab Ülle Saksniidu naerma, sest tema on seni kogenud vaid vastupidist. Küsitakse hoopis temalt, sest aina arvatakse, et sellel, kes ehitab, on palju raha.

Tartus, Pärnus ja Viljandis antakse muinsuskaitsealuste objektide või muidu miljööväärtuslike hoonete ajalooliste detailide taastamise eest või ajastutruu fassaadi loomise eest preemiaid juba paar aastat. Mõistagi on need summad pigem sümboolsed, ent mõeldud tunnustuseks neile, kes kodulinna  kaunimaks ja isikupärasemaks muudavad. Vähemalt puhtteoreetiliselt on võimalik, et ka Põltsamaa linn kasvab selle preemiani just samaks ajaks, kui Ülle Saksniit ja Viljar Päivil alevivanem Schmidti maja renoveerimise lõpetavad.

Carl Schmidt ja tema aeg

Põltsamaa muuseumi andmetel avati Schmidti majas 1917. aastal gümnaasium, selles majas elas mõnda aega ka Karl Vervolt, kes andis samas majas välja ajalehte “Põltsamaa Teataja”. Schmidti majas  toimusid laulu-  ja mänguseltsi “Leelo” proovid, haiglagi asus ajutiselt, kuni praeguse Lossi tänava haigla valmimiseni 1928. aastal, Carl Schmidti majas.

Carl Schmidt (1847-1935) sündis Paides ja  Põltsamaale asus elama 1878. aastal, tegutsedes siin mitmesugustel aladel ? võttis osa Põllumeeste seltsi tegevusest ja tema algatusel veeti isegi 1000 puuda õlleotri Peterburi õllevabrikusse. 1930. aastal varustas ta ümbruskonda metsasaadustega. 1891. aastal asutas ta Uue-Põltsamaale villaketruse, kangakudumise ja värvimise töökoja, peagi ehitas aga suure silla juurde kangakudumise, villaketruse ja värvimise vabriku. Elumajas Pajusi maanteel asuvas kaupluses müüdi valmistoodangut ? ülikonna-, palitu- ja kleidiriiet. Veski ja vabrik põlesid 1915. aastal, alles jäänud ossa ehitas linn elektrijaama.

1921. aastal valiti Schmidt Põltsamaa alevivanemaks, hiljem veel teisekski ametiajaks ? kuni 1927. aastani. Tema ametis olemise ajal asuti korrastama ja täitma tänavaid ning tehti mitmesuguseid muid üldkasulikke töid. 1930. a valiti  Schmidt linnavolikokku. Alevivanemana tunti teda kui heatahtlikku, rahvale väga vastutulelikku isikut. Kus iganes abi vajati, ei kuuldud millalgi äraütlemist. Ametialal nõudis C. Schmidt täpset kohusetäitmist ja oli ise väga korrektne.

Põltsamaal elas Schmidt kuni 1931. aastani, mil kolis poja juurde Kärdlasse. 1935. aastal endine alevivanem suri ja maeti Põltsamaa kalmistule. Matusetalitusel kirikus laulis ka segakoor ?Leelo?, kellel Schmidt oli kunagi lubanud harjutamiseks oma majas ruume kasutada, koori esinemine matusepäeval oli olnud üks tema soove. (Allikas: Helen Piisang, ?Põltsamaa Ajaloo Vihik nr. 4. Põltsamaa linn ajakirjanduse peeglis 1926-1939.?)

JAANIKA KRESSA

blog comments powered by Disqus