Kaareperre asutati kool ministeeriumikoolina 1897. aastal. Mina õppisin Kaarepere koolis aastatel 1945-1952. Minu nimi oli siis Malle Merioja. Meie pere elas Kaarepere raudteejaama kõrval asunud praeguseks lammutatud raudteemajas, kuna mu isa Otto Merioja oli raudteelane ? töötas Kaarepere raudteejaamas jaamakorraldajana. Meil oli neljalapseline pere. Ka mu vend Tõnis ning õed Helle ja Tiina õppisid Kaarepere koolis.
Kooli läksin esimesel sõjajärgsel sügisel ? 1945. aastal. Kooli nimetuseks oli siis Kaarepere Mittetäielik Keskkool. Minu esimeseks õpetajaks oli tolleaegse direktori Ott Kivilo abikaasa Ede Kivilo. Emakeele tunnid algasid muidugi tähtede õpetamisega. Õpetaja Kivilo joonistas hästi ja iga uue tähe õpetamisel joonistas ta alguses tahvlile selle tähega sarnase pildi. Minul oli küll lugemine juba ammu selge, kuid oli huvitav vaadata, mis täht siis sellest joonistusest tuleb. Näiteks M-tähe õpetamisel joonistas õpetaja algul kiige.
Oli raske sõjajärgne aeg, mil kõigest puudus oli. Vihikutesse pidime tihti ise jooned tõmbama. Kirjutasime algul muidugi pliiatsitega, hiljem sulepea ja tindiga. Tindipotti tindiga pidime algul ise kaasas kandma, hiljem oli tint juba kooli poolt. Küll juhtus õnnetusi, kui lapsed vahetunni ajal mürades tindipotte ümber ajasid.
Eestimaal olid uus aeg, uued kombed ja uued pühad, mis rahvale algul muidugi väga harjumatud olid. Mäletan, et esimestel sõjajärgsetel aastatel ei tulnud enamik lapsi jõululaupäeval kooli.
Oktoobrilapsi minu ajal veel ei olnud, see tuli hiljem. Kui olin III klassis, astusime aga peaaegu kõik pioneeriks. See oli muidugi võõras värk ning isa ja ema arvasid algul, et pole vaja astuda. Kujunes aga välja nii, et siiski peaaegu kõik astusid. Mäletan, et pioneeriks astudes andsin saluuti vasaku käega.
Minu ajal oli koolis kokku umbes 150 õpilast. Algklassid olid enamasti liitklassid. Kõige suurem klass oli alati V klass, sest sinna tulid õpilased ka ümbruskonna algkoolidest. Tunnid algasid kell 9, talvel kell 10. Õpilaste toitlustamist koolis ei olnud, võileivad võtsime kodunt kaasa. Mõnel aastal saime võileiva kõrvale kuuma teed. Internaadis elavaid õpilasi muidugi toitlustati.
Vahetundide ajal olime talvel klassis, kevadel ja sügisel ilusate ilmadega mängisime aga õues koolimaja ees ringmänge. Kord oli koolis kõva ja õpetajad nõudlikud. Minu ajal ei olnud ühtegi õpetajat, kellel oleks olnud probleeme distsipliiniga.
Koolivormi sel ajal ei olnud. Laste riietamisel ilmutasid lapsevanemad suurt leidlikkust: lastele tehti sageli rõivaid vanemate vanadest riietest. Ka mood arvestas olusid: moes olid kahest riidest õmmeldud kleidid ning neid tehti isegi väga ilusaid.
Kurvad sündmused
Üks kooliaja kurvemaid sündmusi oli Kivilode sunnitud lahkumine koolist 1948. või 1949. aastal. Ott ja Ede Kivilo olid suurepärased ja armastatud pedagoogid ning paljud lapsed nutsid nende lahkumispäeval.
Kurb sündmus oli ka küüditamine 1949. aasta 25. märtsil. Mäletan sellele järgnenud päeva koolis: nii mõnegi õpilase koht oli tühjaks jäänud. Ühe küüditatud klassiõe Vaike Nigulasega olin hiljem kirjavahetuses. Ta suri Siberis.
Kaarepere koolis tehti väga palju isetegevust. Ka mina olin kõva isetegevuslane: lugesin koolipidudel luuletusi, laulsin kooris, tantsisin rahvatantse, mängisin näidendites. Huvitavaid tantse õpetas lastele õpetaja Ede Kivilo. Ta mõtles neid ise välja. Koolipidudel olid kavas näiteks “Tibutants?, “Kassitants? ja “Lumehelbekeste tants?. Ta oli ka väga leidlik esinemiskostüümide osas. Näiteks kassitantsuks tegime endale ajalehtedest volditud seelikud, tibutantsuks panime jalga isade valged pesusärgid, jalad torkasime varrukatesse. Lumehelbekeste tantsuks olid meil valged marlist seelikud. Heal tasemel oli kooli lastekoor. Seda juhatas direktor Ott Kivilo, pärast tema lahkumist õpetaja Elsa Keel. Tema oli kaasas ka siis, kui me lastekooriga 1950. aasta üldlaulupeol käisime.
Ka minu ema Anna Merioja töötas ühe aasta Kaarepere koolis õpetajana. Ta õpetas matemaatikat, vene keelt ja minu klassile isegi laulmist. Kuna ema ühtegi pilli ei mänginud, laulis ta laulud ise ette. Teised lauluõpetajad kasutasid muidugi klaverit, mis oli meie kooli suur eelis: paljudel koolidel sel ajal klaverit veel ei olnud.
Kui ma 6. klassi läksin, tuli kooli direktoriks Johannes Peets. Tema oli muusikainimene, mängis mitut pilli ja lõi koolis keelpilliorkestri. Ka mina mängisin selles orkestris kitarri. Palju pille valmistas orkestrile kohalik pillimeister Lüüde. Mäletan, kuidas direktor mitu korda orkestri proovile tuli, käes jälle mõni uus pill.
Ka pioneeritöö liinis toimus koolis palju huvitavat. Korraldati lõkkeõhtuid, matku. Meeles on näiteks matk Kassinurme mägedesse, ekskursioon Jõgeva Sordiaretusjaama. Jõgeval käisime pioneeride kokkutulekutel ja isetegevuslaste ülevaatustel. Sügiseti tuli muidugi käia ka kolhoose abistamas. See meile küll eriti ei meeldinud.
Lühikest aega õppisid Kaarepere koolis ka Ausi sovhoosi Kaarepere osakonna vene lapsed. Neid oli kokku alla kümne, nad olid kõik ühes klassiruumis ja neid õpetas venelanna ? õpetaja Kisseljova.
Igas aines eksamAlates 4. klassist olid meil igal kevadel üleminekueksamid. Minu ajal oli neljandas klassis 4 eksamit, viiendas 6, kuuendas 8 ja seitsmenda klassi lõpueksameid oli koguni 10. Ühesõnaga, peaaegu igas aines oli eksam.
Mina olin üldiselt korralik ja hea õpilane, lõpetasin kõik klassid kiituskirjaga. Seitsmendas klassis seisin aga elus esimest ja viimast korda nurgas. Ühes vene keele tunnis ajas miski meid, tüdrukuid, hirmsasti naerma. Vene keelt andis direktor Johannes Peets, kes vihastas ja jättis meid kõiki pärast tunde klassi seisma. Meie ei julenud tahvli ees seista, vaid läksime seisma klassi tagumisse otsa ahju taha. Et direktor sisse tulles ei arvaks, et meid polegi, kirjutas klassiõde Liivi Puusepp suurelt tahvlile: “Meie seisame ahju taga.? Direktor tuli juba viie minuti pärast vaatama, luges tahvlilt kirja, hakkas naerma ja lubas meil koju minna.
Lõpetasin Kaarepere kooli 1952. aastal. Kool kandis siis juba Kaarepere 7-klassilise Kooli nime. Lõpupeoks valmistasime internaadi köögis ise kodunt toodud toiduainetest söögid. 7. klassi lõpetajatele korraldati kevadel alati pikem ekskursioon. Meie käisime kolmepäevasel ekskursioonil Põhja-Eestis. Sõitsime veoauto kastis, kased ümberringi. Oli väga lõbus.
Minu meelest oli Kaarepere kool hea tasemega kool. Kui läksin 1952. aasta sügisel edasi õppima Tartu II Keskkooli (praegusse Miina Härma Gümnaasiumi), ei olnud mul üheski aines mingeid raskusi. Paljudel mu klassikaaslastel, kes samuti maakoolidest tulid, läks uues koolis õppeedukus esialgu alla. Mõnedele oli näiteks inglise keeles õpetatud vale hääldamist. Ka meile ei olnud inglise keelt õpetanud spetsialistid (V klassis õpetas ajalooõpetaja Aino Paris, VI ja VII klassis matemaatikaõpetaja Vaike Tasuja), ent meil probleeme polnud.
Kuigi Kaarepere kooli õpilaste arv on minu ajaga võrreldes kõvasti vähenenud, tahaksin loota, et see kool ikka püsima jääb ning et seda väikekoolide sulgemise tuhinas kinni ei panda.
MALLE ARAK
