Kodukaunistamisega on eestimaalane tegelenud aastasadu. Neid oskusi on antud edasi põlvest põlve. Tänastel tegijatel on palju õppida esimese Eesti Vabariigi aegsetelt taluperenaistelt, kes tundsid hästi taimede kasvunõudlusi, oskasid värve ja vorme kõrvutada ning sobitada oma kodu külamiljöösse kui tervikusse. Praegused parimas tegijaeas inimesed on pärit nõukogude ajast, kus kodu algas korteriuksest. Neil puuduvad kodukaunistamise teadmised. Veelgi nukram on, et ei osata tunnetada ajaloolisi miljööväärtusi ning sobitada oma kodu sellesse.
Maailm on meile avatud. Võimalus on palju reisida. Kuna aiapidamine on üks populaarsemaid vaba aja veetmise võimalusi, vaadatakse ikka ringi selle pilguga, mida on piiri taga järeletegemist väärivat.
Kõik, mis kaunis välismaal, ei ole kaunis Eestimaal
Välismaine eeskuju on toonud meie ajaloolistesse talukompleksidesse nn ?graniitaiad?, plastaknad, plastvooderduse jne. Skandinaaviamaade linnaaedades ja haljasaladel on ?graniitaiad? hinnatud ning toetuvad kujunduslikult sealsetele maastikuelementidele. Sealne ehituslaad ja maa kõrge hind, uute linnaosade haljastuse seos tänapäevase arhitektuuriga dikteerivad erinevate ( sageli plastmassist) anumate, kastide jt kasutamise istutusteks. Enamasti kasvatatakse neis üheaastasi lilli ja põõsaid.
Samasugused kujundusmotiivid on jõudnud meie maainimeste aedadesse. Kuid meil on veel piisavalt viljakat mulda, kuhu taim kasvama panna. Eestlase elulaad hindab põliskodu, kus on elanud meie esivanemad ja kus elavad meie järeltulevad põlvkonnad.
Kodu vahetus on eestlasele valuline. Seetõttu väärtustuvad aiakujunduses taimed, mis on sinna istutanud esivanemate poolt. Needki, mis täna kasvama paneme, on väärtus järglastele. Üheaastane lill on aastaks, puud-põõsad aastateks. Just viimaste osakaalu on vajalik aiakujunduses suurendada.
Täna oleme veel kaugel heaoluühiskonnast, eriti maal. Seepärast on kodukaunistamisel oluline, et aia hooldamine võtaks vähe aega ja raha. Meile ei sobi töömahukad koduaiad. Nii ongi geotekstiilile rajatud kivipeenar mõnikord otstarbekas ajaloolise kiviehituse või hoopis nõukogude ajal ehitatud kivimaja juures. Kindlasti aga peab olema õige proportsioon kunstliku ja loodusliku kujunduselemendi vahel. Tehiselement paistab kaunina avara muru taustal. Taimestada tuleks aga peenar meie kliimas äraproovitud põõsavormidega. Maakodu kujundamisel peab kujunduses ülekaalu jääma kõik looduslik.
Aia kujundamisel peame arvestama kogu eluruumi kujunduslikku terviklikkust. Koduaedade kogum moodustab olulise osa külamiljööst. Aeg on lihvinud kujunduspõhimõtteid, kuid hinnangud maastiku miljööväärtustele, mis tuginevad meie rahvuskultuurile ja ajaloolisele arhitektuurile, on jäänud endisteks.
Kodu peab olema ajas ja ruumis terviklik. Ajaloolise talukompleksi juurde kuulub kõik see, mis naturaalne ja looduslähedane. Tänapäevase tehismaterjalidest ja sageli tugeva värvilahendusega hoonete juures on hinnatud tehispinnad (erinevad kivi- , killustik- jm katted jt), massina hästimõjuvad põõsad ning tugevad puugrupid.
Kodu peab sulama ümbritsevasse loodusse
Nii läbimõeldult, kui loodus on kõrvutanud taimi, paigutanud puu-põõsagruppe reljeefile, vorminud proportsioone suletud ja avatud ruumide vahel, ei suuda enamasti aiakujundaja järele teha. Kindlasti tasub aga ümbritsevat loodust vaadata avatud silmadega. Looduslikud taimed (ka looduskivi) on olulised kodu sidumisel maastikuga. Hoonete lähedale ja siseõuedesse saab istutada värvilisi lehtpõõsavorme, erivormilisi okaspõõsaid ning kõike seda täiendada püsi- ja sibullilledega. Kuid sealgi ei tuleks liialdada pisiskulptuuridega (seened, päkapikud, pardid, luiged jt), mida praegu kaubandusvõrgust kerge kätte saada.
Maastikuhoolduslikele töödele enam tähelepanu
Korrastamata ning räämas maastikus mõjub lihvitud ja klantsima löödud koduaed silmatorkava kontrastina. Kodu ja loodus ei moodusta tervikut.
Just maastiku korrastatus on see, mis kujundab kodu- ning välismaistele külalistele pildi meie tänasest elamiskultuurist. Ega me isegi ennast korrastamata maastikus hästi tunne.
Eestimaa kaunis loodus on kasvanud võssa. Järved on kinni kasvamas ja veepeeglid ei ilmesta maastikku. Paljud endised põllud on harimata ja heinamaadel lokkamas pajuvõsa.
Olukorra parandamiseks saab midagi ära teha igaüks meist. Kindlasti vajaksid paljud aiapidajad ning maaomanikud aia- ja maastikukujunduslikku koolitust. Arhitekt Kaur Lass ütles Kasepääl Loode-Peipsi miljööväärtuslike alade esitlusel: ?Keegi ju peab ütlema inimesele, et ajakirjanduses parimana reklaamitud plastaken ei ole parim, et plastvooder ei ole ökonoomseim. Küla elulaadi kujundamisel on aga väga oluline vana ja praeguse hetke sobitamine,? kinnitas Lass.
ENE ILVES,
Saare Mõisa Arendajate Selts
