Suve lõpus asus Jõgeva linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhatajana ametisse Anneli Lääne. Paljud mäletavad teda Jõgeva tööhõiveameti direktorina. Alates 2004. aastast käis Anneli Jõgevalt Tallinna tööle.
Ta on töötanud sotsiaalministeeriumis ja Paldiski linnavalitsuses ning viimastel aastatel sihtasutuse Innove projektide ja programmide koordinaatorina. Anneli rääkis, et otsus tagasi Jõgevale tööle tulla ei olnud kerge.
“Sain eelmise tööga hakkama ning tasuga olin rahul. Siin on aga maja ja aed, mulle meeldib aiatöö ja kevadel hakkas süda eriti koju kiskuma. Nädalavahetused möödusid ikka Jõgeva kodus. Ma elan siiski Jõgeval ja olen selle üle alati uhke olnud,” lisas Anneli.
Tere tulemast tagasi!
“Sotsiaalvaldkonda ma tunnen, need probleemid on mulle tuttavad,” kinnitas Anneli. Omavalitsuse tasandil on ta sotsiaaltööga kokku puutunud Paldiski abilinnapeana. “Paldiski on oma eriliste sotsiaalprobleemidega üks huvitavamaid väikelinnu,” märkis ta.
Algselt lootis Anneli, et saab tööd alustada nn puhtalt lehelt, kuid kurvastusega nendib ta, et nii siiski ei läinud.
“Toonased tööhõiveameti kliendid on tänased sotsiaalosakonna kliendid. Mingis mõttes on see äratundmisrõõm, inimesed on küll samad, aga mured on nüüd teised,” rääkis ta. Ses osas ta pead norgu ei lase. “Mõtlen alati sellele, et teen parimat, mida hetkel suudan, aitan nüüd ja praegu. Võin ju arvata, et kui saan laua paberitest tühjaks, on kõik mured lahendatud. Ent tegelikult on nii, et ühe mure lahendad, aga mitu tuleb asemele.”
Kuid kõige tähtsam on see, et inimene on rahul ning saab oma probleemidele ja küsimustele lahenduse.
Valehäbi pole mõtet tunda
Anneli rääkis, et inimesed ei peaks sotsiaalosakonda pöördudes ennast halvasti tundma. Neid müüte tuleb murda. “See on väikelinna valehäbi. Me kõik kukume, ka mina olen olnud töötu. Esitasin CV viide kohta, aga tööle ei sobinud. Tekkis tunne, et ei kõlbagi.” Hetkelist auku ei tasu häbeneda. Sotsiaalosakonnas isiklikuks ei minda. Praegu on Jõgeva linna sotsiaaltöö valdkonnas tähelepanu keskpunktis vananev elanikkond. Anneli sõnul elavad praegu kõige kehvemalt kortermajade üksikud pensionärid ja eakad.
“Jõgeva hoiab ja peab ka edaspidi hoidma peresõbraliku linna kuvandit, kuid lisaks peame olema ka eakatesõbralikud. Tahan “vankritekki” ka eakate peale tõmmata. Nad vajavad tuge ja abi. Täna on eakas 95 aastane ning tema lapsed on pensionärid, kes ei jõuagi enam aidata. Ning kolmas põlvkond jääb juba kaugemaks. Eluiga on pikem, aga oma vanemaid aidata on ääretult raske,” rääkis sotsiaalosakonna juhataja.
Kuigi sotsiaalvaldkonnas tegeldakse peamiselt muredega, mahub pea igasse päeva ka huvitavaid telefonikõnesid. Helistatakse sellepärast, et elektripistikutest pillub sädemeid, naabrid tülitsevad või on hoopiski lapsed leheriisujate tehtud töö laiali hüpanud.
“Elektripistikuid me parandada ei oska, probleemsete naabritega tegeleb politsei ning lastele õpetavad käitumist vanemad,” nentis Anneli.
Ei tooda pabereid
Annelile meeldib, et ta saab töötada n-ö rohujuure tasandil ja lahendada inimeste probleeme, mitte toota pabereid, mille kasu ei pruugi näha ega tunda. “Kiidan Annikat, Evet, Kristiinat ning meie sotsiaalhooldajaid. Tundsin ennast enne tööletulekut kindlalt, sest teadsin, et ees ootavad töökad ja kogenud inimesed. Nad on suureks toeks. Hästi tublid ning toetavad, suurepärased naised.”
Sageli tuleb Anneli juba hommikul kell seitse tööle. Sotsiaalosakonna juhataja naudib hommikust vaikust, siis saab kirjutada kirju ja lugeda seadusi. “Tööjõudlus ei ole veel 110 protsenti, tean olulisi dokumente, ent pean väga palju juurde õppima. Olen väga tänulik endisele sotsiaalosakonna juhatajale Terje Kaldmale, kes ei teinud oma arvutit tühjaks, vaid jättis materjale, millest oli suur abi.”
Pisut enne linnvalitsusse tööle asumist valiti Anneli sihtasutuse Innove lemmik-projektikoordinaatoriks. “See oli nii suur üllatus! Nokia kontserdisaali olid kohale kutsutud Euroopa Liidu struktuurüksusest kümnel aastal toetust saanud projektid. Koha peal said projektide rakendajad hääletada oma lemmiku, ning ootamatult osutusin valituks,” rääkis Anneli. Sel hetkel polnud tal veel aimugi, et ta paari kuu pärast uuele ametikohale kandideerib. Tagasi vaadates on Anneli veendunud, et tunnustus oli mingis mõttes otsade kokku sõlmimine. Hea on lahkuda, kui oled tipus ja sinust jääb hea mälestus.
Suvel kulub Anneli vaba aeg aias ning pimedamal ajal on mõnus lugeda. “Järgmisel aastal võtan koera, tahan retriiverit. Head sõpra, kes mind õue viib. Pean koduse olemisega harjuma. Ütlesin töö juures, et ärge ehmuge, kui ma ühel hommikul harjumusest hoopis Tallinna sõidan,” naeris Anneli.
Anneli kolleeg, sotsiaalspetsialist Eve Viks:
“Anneli on järjekindel ja särav, energiapomm. Oleme temaga igati rahul, sest ta tunneb sotsiaalvaldkonda, asjad liiguvad ning koostöö sujub hästi.”
Jõgeva abilinnapea Raivo Meitus:
“Annelil on suur kogemustepagas tööst nii kohalikus omavalituses kui suurtes riigiasutustes. Anneli on Jõgevalt kümme aastat eemal olnud, aga on meeldiv, et nüüd jõuavad tema teadmised ja oskused linna tagasi.Tal on alati oma arvamus, sihikindlus ja julgus oma mõtteid väljendada ning nii enda kui kogu sotsiaalosakonna huvide eest seista.”
i
MARGE TASUR
