Schmidtide aias õitsevad mitut värvi roosid, sellel suvel juba teist korda. Rohkesti on erinevat liiki kadakaid. Kogu 1880 ruutmeetri suuruses aias annab avastada põnevaid nurki, peenra- ja taimedegruppe, teerajakesi, huvitavaid kive jne. Et see kõik päris suurt ja järjepidevat tööd nõuab, peremees siiski ei salga. ?Eks ta jah, pikapeale muutub ikka hobiks,? tunnistab ta samas. Aed ongi peamiselt tema rajatud ja edasi arendatud. Nüüd on Jaanil selleks hobiks ka rohkem aega, sest viimatise ameti tõttu piirivalves on ta juba mõni aasta olnud noor pensionär. Apteekrist abikaasale Valentinale jäävad vahel vaid mõned rohimistööd.
Aedviljata saab läbi küll
?Näe, ilus asi tuli välja,? osutab Jaan ühele oma viimati rajatud lilleklumbile keset muru maja ligidal. Imetleme liiliate ja rooside erinevas varjundis roosasid toone ja ei saa salata, et see mõjub tõepoolest huvitavana ja rõõmustab silma. ?Eks ta selline omalooming ole siin kõik,? ütleb peremees, eriti viimaste aastate tegemisi silmas pidades. Erilised lemmikud tunduvad tal olevat just roosid ja kadakad. ?Rooside nimed on mul küll selged. Kokku on siin aias viiskümmend seitse roosi üheteistkümnest sordist, kõik Põltsamaa roosiaiast pärit. Kadakaid ja muid põõsaid olen mitmest kohast toonud, ikka selle järgi, et nad meie kliimas paremini vastu peaksid,? räägib Jaan.
Üks jugapuu on siiski aias viiskümmend aastat vana, ühel hiina kadakal on vanust kolmekümne aasta ringis jne. Maja hakkas Jaani isa sellesse paika ehitama 1947. aastal, aasta enne poja sündi. Nagu selgub, on tunnustust kodukaunistamise eest saadud varemgi. Igatahes on Jaanil alles aukiri isa Arnoldi nimele 1966. aastast linna paremini heakorrastatud individuaalelamu eest.
Kui tol ajal olid aias ka maasika-, kartuli-, aedviljapeenrad, siis praeguseks on juba mõnda aega kogu suur krunt vaid silmailuks. Pererahvas leiab, et aedvilja ja kartuli kasvatamine ning hooldamine ei tasu ära, see läheb vaat et kallimaks kui ostes. ?Selle eest, mis koorem sõnnikut maksab, võid juba talvekartulid osta,? ütleb Jaan. Ka Jaani paljunäinud 86-aastane ema suutis uutmoodi aiaga ruttu leppida ja naudib nüüd selle ilu täiel rinnal.
Mida suuremaks, seda ilusamaks
Kui vaatame koos peremehega aiast 2003. aasta sügisel tehtud pilte, võime veenduda, et võrreldes praegusega oli kõik veel üsna lage. Aasta pärast seda võetud fotodel on kadakad samuti üsna väikesed. ?Mida suuremaks nad kasvavad, seda ilusamaks aed saab,? on Jaan kindel. ?Endisega võrreldes on mul siin ju kõik ringi tehtud,? ütleb ta ning tunnistab, et küllap teeks rohkemgi, aga iluaia pidamine pole just odav hobi.
Hooldamine on muidugi omaette lugu. ?Väetist tahavad kõik,? ütleb peremees, kui jääme imetlema kollaste võõrasemade rivi, mis on nii ilusad ja lopsakad justkui oleks maikuu. Juba ainuüksi muru niitmine selles sopilises ja sakilises aias võtab üksjagu aega. ?Roosiga on tegelikult tööd palju,? märgib Jaan, kui tunneme huvi, kuidas tema aias ikkagi roosid nii ilusasti õitsevad, ja lisab siis kavala näoga: ?Taimedega peab ju rääkima…?.
Tõeline hobi õpetavat aga ise. Ka aastad mõjuvad aiale erinevalt. Kuigi sügisel saab roosid hoolega kaetud, juhtub sedagi, et kõik ei pea vastu. Suuri kadakaid enam aga millegagi ei kata ja mõnelegi võib talv halvasti mõjuda, päike olevat lumega neile veel kõige hullem.
?Maakodus on aeda rajada lihtsam kui linnas, maal aitab enamasti loodus ise kaasa, siin aias on tulnud loodust ise kujundada, auke kaevata ja küngastikke luua. Aga suurtes linnades on küll kõle, kus suured majad ja betoon. Sõitsin hiljuti Merivälja külje alt mööda ? maja majas kinni, kus see oma hoov veel on,? arutleb Jaan.
Autojuht ja spordimees
Schmidtide aias hakkab silma ka palju põnevaid kive, suuri, väiksemaid ja päris pisikesi. ?Neid olen ikka aastate jooksul toonud, küll Peipsi järve äärest, maaparandusobjektidelt ja mujaltki, ma ju elupõline autojuht,? räägib Jaan. Neliteist aastat sõitis ta taksot ning pikka aega oli omaaegse Lillevere kolhoosi esimehe Voldemar Laose autojuht.
Spordiga on aga praegune harrastusaednik olnud seotud kogu elu. Noorena harrastas mitmeid spordialasid, hiljem muutus lemmikalaks jooksmine. ?Olen selline kerge kondiga, mida jooksus vaja ja jooksutrenn ei nõua ju erilisi tingimusi ka. Vanasti, kui võimlaid eriti polnud, sai ju joostud igal ajal ja iga ilmaga mööda maanteeääri,? tunnistab Jaan. Eriti on talle istunud pikamaajooksud, milles ta omal ajal on olnud ka Jõgeva rajooni meister, Omedus piirivalves töötades on tulnud aga kahekümne üheksal korral Eesti Piirivalve meistriks. Seitsme aasta eest oli ta saavutanud kõigi aegade rekordi ka veteranide jooksus. ?Ega ma viimasel ajal võistlema pole eriti kippunud. Teise koha peale jooksma ei hakka minema, esikohale tulemine nõuab aga väga suurt tööd,? naerab Jaan.
?Eks peab ikka fanaatik olema, muidu ei saagi,? leiab ta nii sporditegemist kui ka aeda silmas pidades.
VAIKE KÄOSAAR
