Viimastel kuudel on lehti lugedes alatihti meel mõru, sest üha rohkem kirjutatakse lugusid peredest, kes on töö kaotamise tõttu oma eluasemelaenude tagasimaksmisega väga raskesse olukorda sattunud.
Toon näiteks loo üksikemast, kes ostis paar aastat tagasi Mustamäele kahetoalise korteri ja maksis selle eest miljon krooni. Masu võttis naiselt töö ning kohe kaotas pere ka kodu, kuna pank pani nende korteri sundmüüki. Mis kõige hullem — korteri hind oli vahepeal kõvasti kukkunud, mistõttu selle sundmüügist saadud raha ei katnud võlasummat ning õnnetule naisele jääb pikaks ajaks kaela võlakoorem kodu eest, mida tal enam ei ole.
Riik ei saa istuda, käed rüpes
Praegu ei saa riik selliste perede kaitseks midagi ette võtta. Samas on meil eluasemelaenu võtnud üle 130 000 pere, kellest ligi 6000-l on raskusi võlgade tasumisega. See pole ka ime oludes, kus tööpuudus on saavutanud taasiseseisvunud Eestis kõigi aegade kõige kõrgema taseme.
Nii täbaras olukorras ei saa riik istuda, käed rüpes, ja jätta raskustesse sattunud inimesed sõltuvusse pankade käitumisest. Teisalt mäletan ma hästi, mis toimus, kui aastapäevad tagasi tuli sotsiaaldemokraadist rahandusminister Ivari Padar esimesena välja ideega toetada riiklike tagatistega eluasemelaenu võtnud perede maksepuhkust. Siis parastati online-kommentaarides: ise olid loll, kui laenu võtsid, nüüd vaata ise, kuidas hakkama saad!
Julm ja rumal parastamine
Taoline suhtumine on julm ning rumal. Julm hätta sattunud pere suhtes, rumal terve Eesti jaoks. Kui me lepime sellega, et tuhanded pered kaotavad masu tõttu töö ja kodu, kuid jäävad laenu edasi maksma, siis tähendab see mitte ainult nende perekondade üleöö vaesumist, vaid tõsiseid sotsiaalseid probleeme pikkadeks aastateks tervele riigile.
Olukorra leevendamiseks töötab Riigikogu õiguskomisjoni juures võlakaitseseaduse töörühm, mis otsib lahendusi nii ajutiselt makseraskustesse sattunud kui ka lootusetutele võlgnikele. Tavaliselt on eluasemelaenud võetud 25-30 aastaks. Kui sellesse aega satub taasiseseisvunud Eesti rängim majanduskriis, siis on igati loomulik, et töö kaotanud hea töötaja jaoks on tegu ajutiste makseraskustega. 30 aasta perspektiivis me ju teame, et vananeva elanikkonnaga Eesti üha suuremaks probleemiks pole mitte tööpuudus, vaid hoopis töökäte vähesus.
Sotsiaaldemokraatide hinnangul kohtleb Eesti riik praegu täiesti ebavõrdselt ettevõtteid ja inimesi. Kui ettevõte satub pankrotiohtu, võib ta saneerimismenetluse abil saada lisaaega oma töö ümberkorraldamiseks ja võlgade ajatamiseks. Sellisele ettevõttele jaluletõusmiseks uue võimaluse andmine toimub kohtu abil ning seaduse alusel.
Samasugust kohtu kaitset ja abi oma võlgade ajatamiseks vajavad kahtlemata ka laenu võtnud üksikisikud. Valmiva võlakaitseseaduse esimese eelnõu kohaselt annab riik ajutistesse raskustesse sattunud võlgnikele võimaluse pöörduda kohtu poole avaldusega võlgade ülevaatamiseks ja ajatamiseks. Võlgade ümberkujundamise ajal kaitseb seadus peret sellega, et pangal pole õigust inimesi kodunt välja tõsta ning seda sundmüüki panna.
Kuna uus seadus on tekitanud hätta sattunud inimestes väga suuri ootusi, peab kohe hoiatama, et see ei saa lahenda kõiki muresid. Riik ei saa kõigi võlgnike laene korstnasse kirjutada ega päästa neid, kelle laenud on lootusetult suured.
Vaja ausat ja head seadust
Väga oluline on ka võlakaitseseaduse kvaliteet. Uus seadus peab tagama hädaliste tegeliku, mitte ainult näilise kaitsevõimaluse. Näiteks ettevõtete saneerimise puhul said kohtud aastaga 86 saneerimistaotlust, kuid käiku läks neist ainult viis. Riigikogul pole õigust narrida inimesi seadusega, mille alusel tuhanded võlgnikud pöörduvad kohtusse, kuid erinevatel põhjustel on nendest abipalvetest võimalik rahuldada ainult viis kuni kümme protsenti.
Lootusetute laenude puhul, näiteks juhul, kui võlasumma ulatub nelja-viie miljoni kroonini ning kohtu hinnangul pole perel lootustki seda isegi väga pika aja vältel tööga tagasi teenida, tasub senisest rohkem kasutada üksikisiku pankrotti. Sõna “pankrot“ kõlab ehmatavalt ja seetõttu esitati mullu kõigest 167 üksikisiku pankrotiavaldust (esitajate seas oli nii võlgnikke kui võlausaldajaid).
Samas annab pankrot võimaluse vabaneda pikast võlaorjusest ja tulla tagasi tavaellu. Kahjuks on praegune pankrotiperiood määratud viie aasta pikkusena, mille vältel peab võlgnik kõigist oma sissetulekutest pärast elatusmiinimumi maha arvestamist loovutama 75-85 protsenti. Nii karm süsteem ajendab lootusetuid võlgnikke kas pankrotti minekut meeleheitlikult vältima või oma sissetulekuid varjama.
Sotsiaaldemokraadid soovivad pankrotiperioodi lühendada ning anda kohtule võimalus rakendada pankrotiaega paindlikult. Kui näiteks kohus otsustab, et konkreetse pere puhul on pankrotiaeg kolm aastat ja võlgnik tasub võlausaldajatele sel ajal ausalt 75 protsenti oma sissetulekutest, siis kustub kolme aasta möödudes tema võlg. Teisisõnu kehtib elus mõnikord tõesti põhimõte – parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
iii
HANNES RUMM, sotsiaaldemokraat, Riigikogu võlakaitse töörühma liige
