Siitkandi postiljon Benita Vahi on Kodaveres, oma abikaasa Riho kodukülas, elanud kaksteist aastat. “Õhk on siin täiesti eriline. Sisemaalt siiapoole sõites tunned kohe ära, kui koju jõudma hakkad – vee lõhna järgi,” teab ta. Postiljonina on Benita omainimene igas selle kandi peres. Ega ta ainult postitooja olegi. Kellel on tarvis poodi minna või mistahes asju ajada, saab temaga kaasa või siis aitab Benita jälle mõnd vajalikku asja korda ajada.
Üheksa ametit ja kümnes nälg
Benita abikaasa Riho on elukutse järgi elektroonik. Kaksteist aastat töötas ta sellel alal Jõgeva ümbruses telefonikeskjaamades, kus teda kuldsete kätega mehena ja oma ala asjatundjana tunti. Kui tulid talude taastamise ajad ja kodukülas oli võimalus sünnikodu lähedal ema vennale kuulunud talu pidama hakata, tuli Riho koos perega pärast mõningast vahepeatust Alatskivil Kodaverre elama. “Hakkasime ikka suure õhinaga peale. Sai kasvatatud aedvilja, kurki, kartulit. Käisime Narvas ja Peterburis müümas. Loomigi pidasime hoolega. Sel ajal olid kõigil suured lootused. Kui ikka midagi tegid, siis ka midagi said. Praegu enam nii ei saa, et teed üht ja teist. Nüüd pead tegelema rohkem ühe asjaga ja väga suurelt,” räägivad Benita ja Riho, kes nüüdseks ütlevad olevat oma põllumajandusega tegelemist märksa koomale tõmmanud. Ei tasunud ära, kui mürgid, väetised jms järjest kallimaks läksid ja aiasaadusi oldi sunnitud suhteliselt madalate hindadega kokkuostjatele müüma. “Praegu on ümbruskonnas kurgikasvatajaid üldse vähemaks jäänud. Mõned vanemad inimesed annavad kokkuostjatele ära ja teenivad pensionile natuke lisa,” räägib Benita.
Riho ütleb, et läks Kodaverre tagasi tulles oma erialast sootuks kaugele, kui põllumajandusega tegelema sai hakatud. Näiteks traktorist ei teadnud ta selle ajani eriti midagi. Nüüd vajatakse teda traktoriga appi nii oma külas kui kaugemalgi. Mingil ajal sai käidud isegi omaküla mehe paarilisena järvel paadiga kala püüdmas. Praegu ütleb Riho enda kohta, et tal on üheksa ametit ja kümnes nälg. “Kui hästi otsida ja midagi teha oskad ja viitsid, siis ilma tööta ikka ei jää,” leiab ta. Enamasti käib Kodavere rahvas tööle kuue kilomeetri kaugusele Kallastele, kuid ka Tartusse ja Tallinna ehitustele. Lapsed käivad aga koolis peamiselt Alatskivil, nagu ka Vahi pere Rena ja Aivar. Ave elab juba omaette, kodunt hoopis kaugel Valgas.
“Järv tõmbas tagasi,” teab Benita, mis Rihot tegelikult kõige enam kodukülla meelitas. “Imelik küll, kui Jõgeval elasime, käis Riho igal nädalavahetusel meestega järvel, aga nüüd, kui järv on siinsamas kuulda-näha, ta sinna eriti ei kipugi,” naerab Benita. Rihol ei jää muud üle kui tõde tunnistada.
Kodukülas kalmistuvahiks
Oma isakodus Krassi talus elab koos kaasa Miiaga Jaan Pohl. Temagi jõudis pärast kümmet aastat mujal elamist tagasi koju, kus enne teda juba mitu põlve elatud. Kui isa suri, ei tahtnud ta, et maja tühjaks jääks. Alguses tuli Jaan kodu lähedale ka tööle. Kui aga töökoht Tartu EPTs ära kadus, pakuti Kodavere kalmistuvahi kohta. Miinimumpalgaga küll, aga ikkagi oma külas ja kodu juures. Nüüd on Jaan juba kümme aastat seda ametit pidanud. Need, kes hauaplatsi küsima tulevad, teavad enamasti, kus Jaan elab. Vaid mõned üksikud küsivad teed. Kodavere kalmistu on vana. Kirjad kõnelevad, et see on õnnistatud üle 300 aasta tagasi. Nii puhkab siin Kodavere ja ümbruskonna rahvast põlvkondade viisi. Jaan teab täpselt, kus kellegi pere matmisplats. Tema näitab omastele kätte hauaplatse ja hooldab kalmistut – riisub lehti, niidab muru, kui vaja, otsib abiks hauakaevajaid jne. Miial on selle viimase kohta oma arvamine: “Ajast aega on hauakaevajatele ikka viinapudel toodud ja eks see komme läheb kogu aeg edasi. Ega see just kerge töö ei ole ja no eks eriti talvel kulub külmarohi isegi ära. Märkaks keegi siis ka midagi söögipoolist kaasa anda.”
Kes suvekodus, kes bussis
Kodaveres on lisaks ranna ääres olevale linlaste suvilapiirkonnale suvekoduks ostetud mõnigi kunagine põliskodu. Nii on ammust ajast siin külas omainimeseks saanud näiteks Peterburist pärit Jura, lahke olemisega sõbralik inimene. Tema naabruses elab aga juba kolmandat suve bussis Andrus Rosin.
Andrus Rosin pole aga sugugi mingi veidrikust suvitaja, vaid jällegi üks kodukülla jõudnu. Veelgi enam: buss, milles Andrus elab, asub just tema lapsepõlvekodu maa peal. Ligidusse jääb kartulimaa, kust tänavu on pere talvevaru juba Tartusse ära viidud.
Pärast sõjaväeteenistust sai Andrusest tartlane ning kodumaja müüdi olude sunnil maha. Praegu on aga Andrusel siin siiski oma maa. Bussis ööbimine pole talle sugugi mitte võõras asi, sest eluaegse bussijuhina on tal seda küllalt teha tulnud. Suure bussiga, millesse praegune suveelamine sisse seatud, pole praegu pensionipõlve pidav Andrus siiski ise sõitnud. See on bussipargist saadud mahakantud masin. “Minu oma oli ilusam,” ütleb Andrus. Isegi elektri tõi ta oma elamisse sisse. Kui ta 1958. aastal kodunt ära läks, siis siin veel elektrit ei olnud. Bussis on tegelikult kõik eluks vajalik ja suvel on siin tihtilugu ka teised pereliikmed. Bussi kõrval seisis veel sellelgi nädalal Andruse jalgratas. Sellega sõidab ta Kallastele ja kuhu tahes. Igavuse üle Andrus igatahes ei kurda. Ütleb, et suvel käib ennast vahel linnas pesemas ja tuleb jälle tagasi. “Järgmisel aastal on mul siin plaanis ka esimene uusehitus – vetsumaja. Peaaegu kõik ehitused on ju sellest peale hakanud,” ütleb Andrus. Muhedast vigurijutust tal puudu ei tule. Tuletab sedagi meelde, et naabrimeest Jaani Krassi talust, kes temast oma kuus aastat noorem, olevat pisikesest peast koguni tema sinises lapsevankris sõidutatud. Nii et peaaegu sugulasedki.
Atlandi ookeanilt oma Peipsi juurde
Järve kaldal asuva Kaluri talu uksed, kus elavad Niina ja Rein Kalder, on sellel päeval lahti, aga pererahvast esialgu kodunt ei leia. Kui pisut hiljem sealt läbi astume, on mõlemad siiski tagasi jõudnud. “Selles külas on lahke rahvas ja kõik on omad,” ütleb meie saatja postiljon Benita selle peale, et uksi keegi eriti lukustama ei kipugi. Rõskest ja jahedavõitu ilmast hoolimata tuleb Rein õue ja järve äärde paljajalu. Tema on niiviisi harjunud. Talvel pidavat Rein ka jääaugust võrku palja käega välja võtma. “Meremehe karastus,” arvab abikaasa Niina. Rein on tõepoolest kuus aastat meremehena kaugesõidus olnud. “Ah, mingil Atlandi ookeanil ja kusagil Aafrika rannikul,” laseb ta laia naeru ja vaatab samas kõrval loksuva Peipsi poole. “No siin ikka oma järv,” ütleb seepeale.
Sellel päeval on Reinul vaatamata vihmale juba järve peal ära käidud. Vihm kalameest ei sega, vali tuul olevat kõige hullem. Nüüd on kalapüügihooaeg käes, mis kestab septembri esimesest päevast kuni maikuuni. Kutselisel kaluril on luba ka võrguga püüda. Vahepeal olevat nagu lastel koolivaheaeg. “Istud kaldal ja teed suitsu, aga kala püüda ei tohi,” ütleb kutseline kalur Rein. “Järveäärsetel elanikel võiks ikka lubada püüda küll. Kui lihtne inimene mõne särjepoja või ahvena välja toob, ei peaks see midagi halba tegema,” leiab ka Benita.
Praeguses Kaluri talus oli kunagi Tiirikoja järvevaatluspost, kus Reinu vanaema 1949. aastast kuni oma elu lõpuni ilmavaatlusi tegi. Seepärast pandi nende majja kunagi sisse ka selle küla esimene telefon. Vahepeal Mustvees elanud Rein on nüüdseks oma päriskodus. “Meie elame ära, ega see viriseminegi midagi anna. Et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab,” ütleb Reinu abikaasa Niina.
VAIKE KÄOSAAR
