Mälumängus võiks küsida, kes on see Jõgevamaa ajalehes töötanud ajakirjanik, kelle kirjutatud raamat on tõlgitud inglise keelde? Vastus on: Julius Tillo. Tema brošüür „Kirjad kolhoosist” ilmus tõlgituna pealkirja all „Sketches of country life”.
Tillo kirjutas end oma lugudega tuntuks ja rahvalähedaseks Põltsamaa rajooni ajalehes Kiir, üleriigilises Rahva Hääles, Jõgeva Punalipus, pensionipõlves ka Vooremaas ja Vali Uudistes. 4. augustil möödus teeneka ajakirjaniku sünnist sada aastat.
Julius Tillo sündis Viljandimaal Võisiku vallas. Et Meleskis jätkasid pojad sageli isa ametit, alustas ka Julius isa eeskujul tööd klaasipuhujana. Autoõnnetuse tõttu, kus Julius oli kaassõitja, tuli klaasipuhumisest loobuda. 1952. aastal sai Tillost hoopis Kursi masinatraktorijaama ajalehe Kõrge Saak toimetaja. Seejärel jõudis Julius Tillo juba Põltsamaa rajoonilehte Kiir ning edasi avanesid uksed teistesse väljaannetesse.
„Kunagi alustati lehelugemist lugudest, mille all oli Olev Antoni, Evald Jõgise, Ago Ustali või Julius Tillo nimi,” on 9. jaanuaril 2013 ajalehes Kesknädal meenutanud ajakirjanik Valve Raudnask. Sest paljudes Tillo lugudes kajastus välise, oma ajastu ideoloogilise hõngu kõrval sisus inimlikkus ja siirus.
Töökangelaste tragöödiast
Eesti Televisiooni sarjas „Kodukandilood” Põltsamaa-teemalise saate usutluses saatejuht Ants Pajule vaatas Julius Tillo oma lugude tegelastele tagasi ka murelike mõtetega.
„Mina võisin ju näha, ja nägin ka tihtipeale, inimene rääkis mulle ka teab mida veel. Aga mida kirjutada sai ja kirjutama pidi, see oli kaks iseasja. Mina pidin ju sisse panema ikka selle, kui mitu normi tema päevas tegi, või kui mitu tundi tema päevas tegi, kui palju näiteks üks traktorist oli päevas rooli taga, võib-olla 10–14 tundi. Sellest poleks tohtinud tegelikult kirjutada, see on ju inimese tapmine, mida tookord nõuti. Aga siis anti talle aasta või teise pärast medal, kolmandal-viiendal aastal austuse märk, ja mees oli tookord tehtud mees. Aga mina olen näinud mitut-mitut meest, kes lihtsalt tapsid ennast ära selle tööga. Olid 5 või 10 aasta pärast invaliidid ja siis ei tundnud neid enam keegi.
Kirjutasin neist kui kangelastest, aga kunagi ei saanud kirjutada seda, kuigi ma südamest tahtsin. Ka tema ise rääkis, et nii ei peaks tööd tegema. Aga kangelane oli ju see, kes näiteks nagu Tarvastus kunagi üks mees Belarussiga kündis, võib-olla 150 hektarit näiteks, toit toodi talle põllule järele. Kui ära väsis, siis põhukuhjas magas tunnikese, aga ta ei saanud vist seda autotki kätte, mis talle lubati, suri enne ära. Siis pandi tema mälestuseks tool põhukuhja sisse, must lint ümber. Vot sellised olid siis kangelased.”
Julius Tillo on oma loominguga jõudnud ka kultuurilehte Sirp ja Vasar. 27. detsembri 1963. aasta väljaandes kirjutas ta artiklis „Võrtsjärve märkmikust” kalandusteemadel. Muhedas toonis kirjeldab ta olukorda, kus Võrtsjärvest püütud haug ja koha viiakse müüki Tallinnasse, Põltsamaale jõuavad tavaliselt ahvenakesed.
„Suurele linnale suur kala, pisikesele pisem,” ironiseerib Tillo.
Andunud kalamees
Oma loo oli ta Sirp ja Vasar toimetusele kirjutanud kirjanik Aadu Hindi samas ajalehes ilmunud artikli jätkuks. Tillo kiidab ka Hinti idee eest kutsuda kokku kalapüüdjad, töötlejad ja tarbijad.
Tegelikult oli ahven kirgliku kalamehe Julius Tillo lemmikkala, mida ta püüdis ennekõike Põltsamaa jõest.
„Tillo on mõnedki korrad kolleegidele uhhaad ja kalasuppi pakkunud ja keetnud seda ka ajakirjanike kokkutulekutel,” meenutab Punalipu ja Vooremaa ajakirjanik Anne Mihhailov.
„Neil vaheaegadel, mil Julius ei söö, ei maali (üks tema hobidest), ei maga ega kirjuta, viibib ta lootsikuga Põltsamaa jõel ahvenapunne veest välja sikutamas. See mees poest naljalt kala ei osta,” kirjutas Vooremaa 3. augustil 1994 juubeliloos, kui Tillol täitus 75.
„Julius Tillo jättis lehelood meie toimetuse ukse taha, pani sinna ka sedeli tekstiga: „Läksin kalale”,” rääkis ajaleht Vali Uudised endine väljaandja Heikki Soom.
Telesaates „Kodukandilood” muretses Julius Tillo ka Põltsamaa jõe puhtuse üle seoses selle reostamisega ning avaldas arvamust, et linna läbivast jõest pole kala püüda eriti mõtet.
Julius Tillo on toimetanud aastatel 1951–1962 ilmunud Põltsamaa rajooni ajalehte Kiir. Samas toimetuses ajakirjanikuna töötanud Elmar Kuusk, kes ilmatargana saanud kuulsaks Kuuse-taadina, on Põlvamaa ajalehes Koit öelnud, et Tillo ajal oli Kiir üks paremaid rajoonilehti.
Tillo üks firmanumbreid oli lehelugude juurde illustratsioonide joonistamine. Tal oli mitmekülgne anne.
Põllumehed kiidavad
„Esimees Kulu on seltsiv mees. Jutukaski, kui aega leiab. Maad ja ilma ta siiski kokku rääkima ei hakka, ei innustu pajatama põdrajahist ja kalapüügist Peipsil, pole nende tööde mehi,” nii kirjutas Tillo 1982. aastal ilmunud raamatus „Kirjad kolhoosist” toonasest Martin Lillevere nimelise kolhoosi esimehest ja hilisemast Põltsamaa omavalitsustegelasest Tiit Kulust.
Tiit Kulu märgib, et jutt on raamatust, mis tõlgiti ka inglise keelde, sest Eesti ja Soome vahet sõitis reisilaev Georg Ots ja turistidele soovitati pakkuda lugemist Eesti NSV-st.
Tillo on Lillevere majandit tutvustavasse raamatusse pannud ka südamevalu maaelu tuleviku pärast. Ta kritiseerib seal väikekoolide kinnipanekut, mis viib kergesti maaelanike arvu langusele.
Sõnameister kirjutab: „Maainimestele on juba pilt selge. Nad ütlevad: „Laste linnastamine on kurjast. Niimoodi ei saa me enam ühtegi uut vahetust.””
Kulu sõnul kirjutas Tillo rohkesti olupilte majanditest ja selle inimestest. Tegi seda realistlikult ja huvitavalt. Kauaaegne Adavere põllumajandusjuht Vello Kaselo nimetab Julius Tillot väga põhjalikuks ja objektiivseks ajakirjanikuks.
„Ta ei kirjutanud ühtegi sõna, lauset ega lugu, ilma et oleks enne sügavalt läbi mõelnud ja sisemist vajadust tundnud. Tõeliselt eestimeelne mees,” lasus Vello Kaselo Julius Tillo poliitiliste vaadete kohta.
„Ega ta enda elust ja saatusest eriti rääkinud. Vabadusvõitleja Arnold Kullilt olen kuulnud, et Tillo sõdis II maailmasõjas Saksa sõjaväes ja jõudis välja ka Itaaliasse. Nõukogude vangilaagrist ta aga pääses.” Ise rindel olles oli Tillo märtsipommitamises kaotanud oma pere.
Adavere majandist ilmus Julius Tillo sulest 107-leheküljeline raamat „Näidismajand näitab ennast”, mis pälvis auhinna 1984. aasta publitsistikavõistlusel. Raamatu üheks väärtuslikumaks osaks on Tillo jutuajamine legendaarse sovhoosidirektori Viktor Meistriga.
Eks tekkisidki Tillol uued lootused siis, kui Nõukogude Liidus Mihhail Gorbatšovi perestroika ajal jää juba murenema hakkas.
„Tore, et maamees lõpuks siiski oma peaga mõtlema pääseb, kontrollijate ja „õpetajate” armeest lahti saab,” kirjutas ta raamatus „Näidismajand näitab ennast” lõppsõnas.
Pajukil ätt
„Pensionärina ajalehtedele kaastööd tehes tavatses Tillo enda tutvustamiseks öelda: „Mis nüüd mina, pajulik ätt. Aga see „ätt” kirjutas üle paljud kõrgkooli diplomiga ajakirjanikud,” ütleb Vooremaa peatoimetaja Tiit Lääne.
Massilisse talude loomisesse Eesti taasiseseisvumise algul suhtus ta kriitiliselt, sest talupidamine vajab ka teadmisi ja oskusi.
„Inimesed, kellel on haridust ja kogemust, oskavad elada. Need, kes elupäevad linnakividel elanud, need mitte,” ütles Tillo saatejuht Ants Pajule saates „Kodukandilood”.
Pajusis elav teenekas fotograaf ja filmimees Heino Sutting rääkis Vooremaale, et tutvus Tilloga siis, kui kolhoosiesimees Peeter Meriläineni soovil majandi näitagitatsiooni sisustama hakkas.
„Tegin fotosid seinalehele ja autahvlile. Eks Julius siit mind leidis ja kutsus kaasa oma lugude juurde fotosid tegema. Käisime temaga mitmeski Pajusi kandi paigas. Ta oli tore mees. Muretses tõeliselt maaelu ja maainimeste käekäigu ning heaolu eest. Materjali kogudes oli Julius Tillol kaasas märkmik ja pliiats. Ta visandas paberile mõned märksõnad, millest sündisid pikad ja sisukad lood.” Mõnegi Julius Tillo ajakirjandusliku külaskäigu filmis Sutting videosse.
Heino Sutting oli operaatoriks ka Eesti Televisioonis üheksakümnendate aastate algul eetris olnud regionaalprogrammi Lõunakanal reportaažil, kus Julius Tillot intervjueeris Jõgeva Sordiaretuse Instituudi nimekas teadlane Eino Võsaste.
Käivitasime koos Suttinguga vana videomaki. Tillo rääkis Võsastele, kuidas tal Viljandi kultuurimaja kunstringis tekkis huvi maalimise vastu. Ta tundis head meelt ka võimalusest ajalehele Vooremaa kaastööd teha, mis võimaldas pensionile mõnegi krooni lisaks teenida. Telemeestel soovitas ta usutleda killustiku karjääri rajanud ettevõtjat Endel Pajumäge, keda on kiitnud ka mitmes oma raamatus.
Julius Tillo pälvis terve rida ajakirjanduspreemiaid, neist kõrgeimaks tunnustuseks NSV Liidu ajakirjanduspreemia laureaaditiitel 1969. aastal. Selle tõid Jõgeva rajoonilehes kirjutatud põllumajanduslood. Oma kodulinna Põltsamaad nimetas Tillo põliseks pisilinnaks ja tundis ennast seal õnnelikuna seal.
Karismaatiline maaeluajakirjanik lahkus igavikuteele 1995. aasta sügisel ja 2. novembri Vooremaas ilmus tema mälestuseks järelehüüe „Hüvasti Julius”. Ent paljud suure sõnameistri ajalehtedes ja raamatutes avaldatud mõtted on värsked tänapäevalgi.
JAAN LUKAS
