Möödunud laupäeval oli ilus ilm ja otsustasime perega vaatama minna, missuguseid märke lähenevast kevadest juba metsikus looduses näha võib. Keerasime külavaheteele Jõgeva maakonnas Pajusi vallas Aidu lähistel, kus Tapiku tee neljandal kilomeetril silmasin tee ääres suurt klaasikildude hunnikut. Reostus paistis silma juba kaugelt, sest klaasi, mida oli tee servale ilma mingi südametunnistuseta puistatud, oli üpris suur kogus. Mida küll oli mõtelnud inimene, kes seda tegi!? Kas tõesti ei leitud õigemat kohta klaasi mahapanemiseks kui külatee äär? Pealegi oli klaasihunniku lähedal oja, kuhu osa kildudest oli juba kalduma hakanud.
On kohti, kus võetakse vastu kasutatud klaasi, et siis seda taastöödelda uueks. Klaasihunniku mahapanemise asemel tee äärde oleks võinud selle viia hoopis klaasi kogumispunkti, kus see keskkonda kahjustamata ümber töödeldakse. Isegi järjekorras ei peaks seisma, kui klaas näiteks linna kogumiskonteinerisse viia.
Minule kui suurele loodusesõbrale oli klaasikuhja leidmine külateel suur pettumus inimeses. Olen püüdnud liikuda kohtades, kus on reostamata loodus. Kahjuks on aga Eestimaa järjest vähem kohti, kus saab näha puhast loodust.
Loodan, et sellel inimesel, kes klaasihunniku Tapiku tee äärde maha pani, hakkab südametunnistus piinama ja ta läheb korjab selle kokku ning viib klaasi kogumispunkti, kus on selle õige koht. Tahaks uskuda, et see juhtum sai teoks inimese teadmatuse, mitte pahatahtlikkuse tõttu looduse ja keskkonna suhtes.
MEELIS KALEV,
loodusesõber Tartust
