Küberkius on kohati endiselt ühiskonnale raskesti mõistetav. Uuringu tulemustest selgub, et 36 protsenti lastest, kes küberkiusu kogevad, ei räägi sellest kellelegi.
Mõned kuud tagasi juhtunud traagiline lugu ühe küberkiusu ohvriga pani paljud küsima, kuidas sai midagi sellist juhtuda ning miks ometi keegi vahele ei läinud. Tihtilugu arvatakse, et kui pea ära pöörata, kaob probleem iseenesest. Just julgusest öelda ja vahele astuda jääb paljudel vajaka. Kuid see päästab paljude elu. Ning oskus rääkida, ka tänapäevases nutimaailmas, on miski, mis võib päästa nii mõnegi katkise hinge.
Lastevanematel tuleks aina enam mõelda ja vaadata, mida noored internetis teevad. Kuid rohkem kui kullipilk, tuleks pöörata tähelepanu sellele, kui palju oma lastega suheldakse. Kas vanem ikka teab, kuidas lapsel päriselt läheb, kellega ta lävib, mis mõtteid mõtleb, mis on ta soovid ja unistused? Sest vanematel kipub päevatoimetamistega nii kiire olema, et need kõige sügavamad, ja ühtlasi tähtsaimad, vestlused jäävad laste ja noortega pidamata. Nii võib ka küberkius, isegi koolikius märkamata jääda. Ning nõnda jääb noor abita.
On tõsi, et paljusid muresid noorte seest välja juurida ei saagi. Sest eks elukogemus on see, mis kasvatab ja õpetab meist tugevamad ja paremad inimesed. Ent on ju teada tõde, et jagatud murest saab alati pool. Ja kui murdub vaikus peredes ja sõprusringkondades, võib loota, et traagilisi juhtumeid jääb tasapisi vähemaks.
