Vastselt Sisekaitseakadeemia lõpetanud Jõgeva jaoskonna politseinikud Kirly Kadastik ja Alar Sadam tegelevad igapäevaselt kuritegude ennetamise ja nende toimepanijate avastamisega. Samas on nad otsustanud jätkata oma eluteed teineteise kõrval ka eraviisiliselt.
Kuidas leidsite enda jaoks politseinikuameti?
Kirly Kadastik: See on hea küsimus, ma ei tea isegi, kust see tuli. See lihtsalt tuli ühel hetkel. Gümnaasiumi lõpus mõtlesin, et olen aktiivne ja sportlik ning mingit üksluist tööd, kus tuleb päevast päeva sama asja teha, ma kindlasti ei soovi. Siis kuidagi kerkiski esile politseinikuamet. Mis puutub erialavalikusse, siis ma tahtsin juba alguses hakata noortega tegelema, kuigi peab tunnistama, et õppima asudes oli see piir üsna hägune ja selge ettekujutus sellest erialast puudus. Nüüd olen kaks aastat olnud täielikult ennetustöö peal.
Alar Sadam: Minu lapsepõlvesõber, kes oli minust paar aastat vanem, läks sisekaitseakadeemiasse õppima ning sellest tekkiski mul mõte valida politseinikuamet. Viisin pärast gümnaasiumi lõppu dokumendid ka ülikooli, kuhu ma samuti sisse sain, kuid lõpuks langetasin otsuse siiski politseikooli kasuks. Usun, et sisetunne oli see, mis sundis sellist valikut tegema. Kui praegu sellele mõtlen, siis mul kooli astudes konkreetne ettekujutus politseitööst ikkagi puudus. Teadsin, et tegemist saab olema välitööga, kuid mitte midagi täpsemat. Terviklik pilt sai selgeks alles koolis käies.
Kas te ka väiksena politseinikuametist unistasite?
KK: Ega ausalt öeldes ei unistanud. Ma päris ausalt öeldes ei mäletagi, kelleks ma väiksena saada tahtsin.
AS: No mina maapoisina unistasin rohkem ikka traktoristiametist. Ei mäleta, et oleksin mängupüstoliga ringi jooksnud ja politseid-pätti mänginud.
Millised võimalused on Eestis politseinikuks saamisel?
KK ja AS: Pärast Paikuse politseikooli lõpetamist, kust saab rakendusliku kõrghariduse, on võimalik astuda sisekaitseakadeemiasse. Pärast Paikuse politseikooli lõpetamist olime kaks aastat tööl ning siis astusime sisekaitseakadeemiasse kaugõppesse, mis nüüd sel kevadel lõpetatud sai.
Enne politseikooli astumist tuleb läbida ka teatud katsed. Kas füüsilised katsed olid ka rasked?
KK: Tütarlastele olid harjutused samad, kuid kordade arv oli väiksem. Näiteks kõhulihaste harjutusi tuli teha tüdrukutel väiksem arv kordi, kuid nüüdsest vist katsed võrdsustatakse.
AS: Tänaval ei ole ju vahet. Kurjategijat peab kinni suutma hoida ja pidada ka naispolitseinik. Keegi ei küsi ta käest, kui palju ta jõuab joosta või kui tugev ta on.
Politseinikuametit on välja reklaamitud kui elukutset, millega saab tööd iga kooli lõpetanud kadett. Kas see vastab tõele?
AS: Vastab tõesti tõele. Tööle saab igal juhul, ainult asukohta ei saa alati valida. Eestis on piirkonnad, kus politseinikest on rohkem puudus. Nendeks on näiteks Harjumaa ja Ida-Virumaa, kuhu vajatakse jätkuvalt politseinikke juurde. Ida-Virumaal töötamisel on omad head ja vead: raske on kindlasti keeleliselt ja töö on kohati ohtlikum, kuid samas on seal politseinikud paremini tasustatud.
Ise oleksin ma soovinud töötada Tartumaal, kuid sinna politseinikke juurde ei tahetud. Samas oli koht olemas Jõgeva jaoskonnas.
Kirly, sina valisid enda erialaks ennetustöö. Milliste probleemidega pead igapäevaselt kokku puutuma?
KK: Mina tegelen Jõgevamaal alla 14-aastaste poolt toime pandud kuritegudega: menetlen ning saadan materjalid alaealiste komisjoni, võtan kohalike omavalitsustega ühendust, vahendan nendele informatsiooni ning tegelen loengute pidamisega koolides, lasteaedades, spetsiaalselt korraldatud laagrites või koolitustel.
Millised on praegusel ajal põhilised probleemid alaealistega?
KK: Praegu on tarvis kontrollida alla 16-aastaste ratturite kiivrikandmist. Alaealised kipuvad suitsetama ja alkoholi tarbima. Levinud on ka võõrastesse hoonetesse sissetungimine. Noored sageli ei tea, et nad ei tohi ka mahajäetud majadesse kondama minna. Alles oli juhus, kui Pajusi piirkonnas viskas noorteseltskond paar akent mahajäetud majal sisse ning kolistas võõras hoones ringi. Samas nad ei teadnudki, millised karistused sellele järgneda võivad.
Millised on võimalused alla 14-aastase kuriteo toimepanija karistamiseks?
KK: Alaealiste mõjutusvahendite seaduses on üheksa erinevat mõjutusvahendit. Kõige lihtsamaks on hoiatus, veel variantidena on vestlused spetsialistidega, näiteks psühholoogi konsultatsioonid, ka ühiskondlik kasulik töö (ÜKT), mida rakendatakse üsna sageli ja mis ka on tulemusi andnud. Näiteks ütles üks karistusena ÜKT-d teinud noor, et kahetseb väga tehtut, sest peab nüüd oma lolluse pärast seda tööd tundide kaupa tegema. Eks karistuse mõjumine ja enda teost aru saamine oleneb muidugi igaühest endast ning ka võrgustikust, mis noort ümbritseb — perekonnast, sõpradest.
Kas ikka veel on kuritegude toimepanemisel vahet, missugusest perest laps on?
KK: Selles mõttes vahet ei ole, pahandusi teevad need, kellel ei ole kodu ja ka need, kes on pärit jõukast ja korralikust perest. Vahe on selles, kuidas me kuriteo toime pannud last aidata saame. Lisaks lapse korrale kutsumisele, peame saavutama kompromissi ka tema vanematega. Sageli tulenevad väärtegude toimepanemised just sellest, et vanemad pole oma lastele piisavalt tähelepanu pööranud ning ei kontrolli, kus laps käib ja kellega ta seal käib. Kord oli juhus, kus kutsekoolis käiv alaealine jäi alkoholi tarvitamisega vahele ning meil tuli helistada emale ja öelda, et ta oma lapsele järele tuleks. Ema küsis telefonis, kuhu ta järele tulema peab, ta ei teadnud, millises koolis laps käib. Kusjuures polnud enam septembri algusnädalad, vaid oktoobri lõpp. Sarnaseid juhtumeid on ja see paneb lausa hämmastama.
Selle põhjal võiks ju öelda, et loenguid tuleb pidada ka lapsevanematele, mitte pätti teinud lastele.
KK: Mõningatel juhtudel küll, jah. On olnud juhuseid, mil oleme lapsega kokkuleppele jõudnud, kuid vanem selle kokkuleppe enda nõudmistega täiesti ära nullib. Oli üks juhus, kus alaealine kippus pidevalt hulkuma ja tuli öösiti suvalisel ajal koju. Leppisime temaga kokku, et ta oleks igal õhtul hiljemalt kell kaksteist kodus, ning laps jäi sellega nõusse. Samas hakkas lapsevanem juba kolmandal päeval nõudma, et laps oleks kell üheksa kodus ning läbirääkimise ruumi ta enam ei jätnud. Sellega laps enam nõus ei olnud ja hakkas uuesti öösiti ringi hulkuma. Siiski on olnud ka positiivseid juhtumeid, kus vanem loobus enda erahobidest ja muudest tegevustest, et lapse jaoks aega leida ja temaga tegeleda.
Alar, milliseid probleeme tuleb praegu patrullteenistuse välijuhi ametis olles enim lahendada?
AS: Suvisel ajal tuleb ikkagi kõige rohkem tegelda igavlevate alaealistega, kes hulguvad öösiti ringi, suitsetavad ja tarvitavad alkoholi. Loomulikult tuleb silma peal hoida liiklusel ja lahendus tuleb leida igale probleemile, mis meieni jõuab. Olgu siis tegemist kaduma läinud kassiga või tõsise seaduse rikkumisega. Suviti tuleb jälgida ka suuremaid pidusid ja noorte kogunemise kohti, kus alkoholi tarvitamisega võivad kaasneda konfliktid ja kaklused.
Lisaks iga päev politseis töötamisele, ei pääse te tööst ka vabal ajal. Olete valinud teineteist elukaaslasteks. Kas kodus tööjutud eraelu segama ei hakka?
KK: Ei, tegelikult mitte, sest päeval tööajal ei puutu me otseselt kokku. Mina töötan enamasti esmaspäevast reedeni kaheksast viieni, kuid Alaril on vahetustega töö. Samas on isegi hea, et me mõlemad politseis oleme, nii saab veidi kiiremini mõni probleem lahendatud.
Jah, Kirly tegeleb noortega ning hoiab sel valdkonnal silma peal. Temalt saan info kasvõi selle kohta, kus võiks toimuda mingid noortekogunemised või peod. Samas saan mina aidata teda juhul, kui keegi küsib mingit infot liiklusseaduse või millegi sellise kohta.
KK: Kui olen käinud koolides ennetustöö alast loengut pidamas, siis sageli laekuvad pärast küsimused liiklusseaduse kohta või küsitakse midagi muud, mis pole minu eriala ja milles ma ülipädev pole. Siis ma haarangi telefoni ja helistan Alarile, et mingit küsimust täpsustada, millele tema kindlalt vastust teab.
Samas on Jõgevamaa niivõrd väike. Kas teil õnnestub siinkandis ka normaalset elu elada, ilma et tänaval või kusagil peopaigas näpuga näidataks ja sosistataks, et “vaata, seal on politseinikud”.
KK: No sellega oleme juba harjunud, et politseinikena võetakse meid ka erariides olles.
AS: Põltsamaal klubisse minnes vaadatakse ikka kohe, et näe politseinikud tulid, ja hoitakse mingit distantsi.
KK: Ka kusagil seltskonnas tuleb enne ikka nii öelda “politseijutud” ära rääkida ja siis saab see teema ammendatud ning muude teemadega edasi mindud.
Kas ähvardama ei ole tuldud või altkäemaksu pakutud?
AS: Ei, siiani pole sellega probleemi olnud. Vahel, kui oleme liiklustrahvi teinud, siis on püütud küll möödaminnes öelda, et “äkki lahendame selle asja kuidagi teistmoodi”, aga meie vastus on selge, et teistmoodi lahendust pole olemas. Üldiselt on inimesed mõistvad, mõni roolijoodik, kelle oleme kinni pidanud ja kainestusmajja viinud, on pärast isegi tänanud meid, et me ta kinni pidasime, enne kui ta ennast või kedagi teist surnuks oleks sõitnud.
i
EILI KOITLA
