24. septembril 1935 sündis Vaimastvere lähedal Pädekülas Sepa talus mees, kes on jätnud Eesti ajakirjandusmaastikule sügava jälje. Olev Antonit, kauaaegset Edasi ja Maalehe ajakirjanikku meenutati päev pärast tema 80. sünniaastapäeva Jõgeval Betti Alveri muuseumis toimunud konverentsil, mille korraldajaks oli Paduvere Talumuuseumi Selts.
Olev Anton kirjutas end lugejate hinge ausate ja isikupäraste lugudega Eesti maainimestest ja maaelust. Nii esimesi kui ka teist tundis ja mõistis Anton hästi, sest oli ka ise kasvanud maal.
“Olev Anton on palju ja soojalt kirjutanud oma emast,” ütles Antoni juubelikonverentsi peakorraldaja, Paduvere Talumuuseumi Seltsi eestvedaja Tiit Lääne. “Ühes intervjuus on ta öelnud: “Kui minu kõikide naiste head omadused kokku liita, siis minu ema mõõtu ikka välja ei anna.””
Isast jäi Olev Anton ilma juba väikese poisina. Ühel 1941. aasta juulikuu päeval tulid Sepa tallu kaks punaarmeelast ja ütlesid, et isa Jüri peab nendega koos vallamajja kaasa minema. Aga kilomeeter enne vallamaja lasksid sõdurid ta maha. Ilmselt sellepärast, et ta püüdis põgeneda.
Ema surm 1975. aasta 5. jaanuaril oli Antoni jaoks justkui lapsepõlvemaailma kokkuvarisemine. Ta on kirjutanud: “Sellest kuupäevast olen kodutu. Ei ole ema, ei ole kodu. Neli või viis aastat pärast ema surma müüsin sünnimaja maha. Ja ostsin umbes kahe kilomeetri kaugusele, ikka Pädekülla, Karussaarde, metsa sisse väikese maja.”
Nii et kodukandiga ei kaotanud Olev Anton sidet surmani.
Tiit Lääne, kellel oli õnne Olev Antoniga umbes viie aasta jooksul Maalehes koos töötada, tõdes, et Antoni lood kõnetavad lugejat ka nüüd, aastakümnete järel.
“Ta ei kirjutanud staaridest, vaid inimestest, keda lugeja ei tundnud, ent ometi loeti neid lugusid mõnuga. Anton suutis neisse alati peita killu elutarkust,” ütles Lääne.
Läks rahva sekka
Antoni kauaaegne kolleeg Edasi päevilt Stepan Karja lisas, et Olev Anton võis olulist teemat käsitleva artutluse välja kasvatada millest iganes: heinakuhjast, laudaotsast või üle tee hüppavast konnast. Maal sündinu-kasvanuna oli tal maainimeste, eriti vanemate maainimestega eriline side. Aeg-ajalt jättis ta ajakirjanikutöö üldse katki ning läks elu ja inimeste keskele, et korjata detaile ja tähelepanekuid mitte ainult lehelugude, vaid ka teistsuguste tekstide tarvis.
“Mäletan üht lugu, mille Olev kirjutas, kui oli jäänud õhtul hilja kombaini järelt põhku koristama minnes taeva valgusmänge imetlema. Mu abikaasa luges seda ja ütles, et mida see Olev üldse ajakirjandusega jandib, tehku parem puhast ilukirjandust,” meenutas Stepan Karja.
Kui 1987. aastal hakkas ilmuma Maaleht, sai ka Olev Antonist selle toimetuse liige. Lühikest aega oli ta isegi lehe peatoimetaja. Antoni peatoimetajaks saamise lugu meenutas konverentsil Maalehe esimene peatoimetaja asetäitja ja hilisem vastutav väljaandja Agu Veetamm. Tema sõnul otsustas Maalehe esimene peatoimetaja Ülo Russak 1991. aasta veebruaris välja kuulutada uue peatoimetaja valimised.
“Mina seda mõtet ei toetanud, sest toimetuses polnud õhkkond parajasti kõige parem, ent Russak arvas, et toimetuse töötajate poolt ametisse valitud peatoimetajal on suuremad volitused ning neid oli tema meelest tollal, kui üle Eesti käis erastamislaine, vaja,” meenutas Agu Veetamm.
Valitud peatoimetaja
Et valimised oleksid demokraatlikud, pidi olema mitu kandidaati. Osa toimetuse töötajaid asus Antonit veenma, et ka tema kandideeriks. Ta nõustus tingimusel, et kui ta vaid paari häälega peale jääb, siis ta peatoimetaja kohta vastu ei võta. Aga ta võitis suurelt ja võttis ameti vastu. Toimetuserahva ees peetud programmilise kõnes rääkis ta Veetamme sõnul hobustest: ütles, et kui hobused ohtu haistavad, võtavad nad ringi, pead koos ja löögijalad väljapoole. Ta ütles, et ka Maalehe toimetuses tuleks nii talitada, siis on lihtsam raskustele vastu seista.
“Olevil puudus juhtimise soov, aga tema isiksusel oli teiste silmis kaalu,” ütles Agu Veetamm.
Anton hoolitses selle eest, et Maalehe autorite ring laieneks. Ta tõi Maalehte näiteks Jaan Kruusvalli, kellega oli kunagi Edasis ning Sirbis ja Vasaras koos töötanud ning kelle kaudu lootis saada leheveergudele kirjanike ja teiste arvamusliidrite artikleid. Peatoimetaja Anton tavatses ajakirjanikelt küsida, millal nad viimati maal käisid. Ja põhjendus, et selleks polnud võimalik toimetuse autot kasutada, polnud tema silmis argument. Tema meelest võis ajakirjanik ka bussiga maale sõita. Lehe toimetamise kõrvalt jäi Antonil paraku suhteliselt vähe aega ise kirjutada.
“Olevi peatoimetajaks oleku aeg oli keeruline: rubla kurss langes kiiresti ja lehe trükkimiseks tuli paberit osta Soome markade eest. Nii Maalehe kui ka kõigi teiste lehtede lugejate arv langes drastiliselt. Oli üldse eesti ajakirjanduse must aeg. Muutuste virvarris oli raske orienteeruda. Olev Anton ei nutnud kolhoosiaega taga, aga ta tundis kaasa maainimesele, kellel oli sel aja väga raske,” sõnas Agu Veetamm.
Olev Anton lahkus peatoimetaja kohalt juba 1992. aastal. 1998. aastal esitas ta aga Maalehe peatoimetajale lahkumisavalduse, milles tunnistas, et kirjutamine on talle vastikuks muutunud. Anton soovis ametist prii olla 1. oktoobrist, ent 18. septembril ta suri. Veetamm tõdes, et ta lahkus maainimesele omaselt: vaikselt kodus, kellelegi tüli tegemata. Laiuse kalmistu mulda sängitati ta päeval, mil ta oleks saanud 63 aastaseks.
Olev Anton
* Sündis 24. septembril 1935 Tartumaal Vaimastvere vallas Pädekülas
* Õppis Kõola algkoolis ja Vaimastvere 7-klassilises koolis, lõpetas 1954 Jõgeva keskkooli ja 1959 maakorralduse erialal Eesti Põllumajanduse Akadeemia
* Töötas 1959-1963 Rahva Hääle toimetuses, 1963-1988 Edasi toimetuses ja 1987. aastast alates Maalehe toimetuses, olles aastatel 1991-1992 ka selle peatoimetaja
* Suri 18. septembril 1998
RIINA MÄGI
