Kirjanikuks olemise kunst

Kui me Jõgeva linnaraamatukogu töötaja Jaana Koppeliga möödunud kolmapäeva hommikul rongi ootasime, millega Kerttu Soans saabuma pidi, olime üsna elevil. Jaana oli kotti pistnud “Jüri ja Mari? raamatu, mis nüüd rõõmsalt kotiservast välja küünitas ? juhuks, kui me üksteist muul viisil ära ei peaks tundma, aga Kerttu lehvitas reipalt juba kaugelt. Olles temaga ajalehe- ja ajakirjaveergudelt põgusalt tuttav, oli mul tekkinud kindel tunne, et me kindlasti kohtume kunagi ja seda omainimesetunnet kogesimegi kohe.

Jõgeva linnaraamatukogus olid lapsed koos õpetaja Ester Meerjaga juba ootamas. Kerttu küsimuse peale, kas keegi unistab ka tulevikus kirjanikuks saada, tõusid julgelt enam kui poolte laste käed. Üllatus! Lapsed olid avatud ja aktiivsed ning nendega kontakti leidmine ei olnud raske.

Kas lapsed teavad, mis vahet on ajakirjanikul ja kirjanikul, tundis esineja huvi ja selgitas kohe: ajakirjanikud kirjutavad sellest, mis toimub iga päev meie ümber, kirjanikud aga sellest, mis on juba varem olnud. Küsimusele, kas kirjanikuks sünnitakse, õpitakse või hakatakse, teadsid lapsed kohe vastust ? õpitakse! Pärast pisikest viivitust pakuti ettevaatlikult ka teisi variante. Kerttu Soans oskas oma kogemuse põhjal öelda, et kirjanikuks pigem sünnitakse, sest tema on teadnud juba lapsest peale, et ta tahab kindlasti kirjanikuks saada. Isa soovil õppis ta esmalt küll kunstiõpetajaks, kuid siis lõpetas ka ülikooli, et paremini kirjutada osata. Algul kirjutas ta ajalehtedele ja ajakirjadele, siis tegi aastaid koos Mari Tarandiga raadiosaateid ja alles nüüd, kui tal endal väikesed lapsed on, saab ta lõpuks tegelda sellega, mis talle endale kõige rohkem meeldib ? raamatukirjutamisega.

Veel tundis Kerttu huvi, kas lapsed teavad, mida on kirjanikuks olemisel kõige rohkem vaja. ?Õppida!? ütlesid lapsed jälle nagu ühest suust. Õppida kindlasti, aga veel on vaja tähelepanelikkust ? oskust näha, vaadata ja tähele panna. Ning kui sinusse on kõike juba nii palju kogunenud, et oled pilgeni täis, siis on aeg maha istuda ja seda kirja panema hakata.

Seepeale luges kirjanik oma raamatust ette loo tädi Ursulast, kes oskas lindude ja loomadega nende keeles rääkida. Lapsed kuulasid tähelepanelikult ja jällegi ? mõistsid lennult sõnu, mille abil tädi Ursula raamatus loomadega vestles. Selgus, et see sõbralik vana naine oli ka tegelikult Kerttu Soansi lapsepõlves olemas olnud ja loomadega suhelnud.

Sidrun ja paber

Siit liikuski jutt keelele: et kas lapsed peale loomade keele veel muid keeli rääkida oskavad. Selgus, et üks laps rääkis soravalt i-keeles; bi-keelt küll eriti hästi ei tuntud ? seda teadsid paremini pisut vanema põlvkonna inimesed ?, aga üks laps rääkis k-keeles ja veel üks tundis hästi p-keele saladusi. Jõgeva laste eriline keelehuvi muidugi rõõmustas kirjanikku ja ta lisas, et on olemas ka üks ametlik inimeste poolt välja mõeldud keel ja selle nimeks on esperanto. Üks arukas väikemees pakkus, et kõik keeled on inimeste poolt välja mõeldud, aga kirjanik täiendas, et keeled on kujunenud ja järk-järgult täienenud pikema aja jooksul.

Veel tuli juttu kujutlusvõimest. Lastel paluti silmad kinni panna, kujuteldav sidrun pihku võtta, see pooleks teha ja parem käsi ühe tükiga nina juurde tõsta ? sidruni lõhna tundus terve ruum täis olevat! Nüüd lasti teine käsi teise sidrunipoolikuga suu juurde tõsta ja keelega üle selle pinna tõmmata ? oli küll täiesti hapu! Lapsele, kes kurtis, et tal täna nina nohune on, andis Kerttu taskust pudelikese eukalüptiõliga.

Siis luges kirjanik ette loo oma uuest, veel ilmumata raamatust, mille tegevus toimub ühel jõululaupäeval  vannitoas.

?Kas me täna paberil ka midagi teeme?? küsis nüüd üks laps. ?No pange siis oma paberid lauale!? korraldas Kerttu. Hetkeks tekkis nõutus: et kust see paber siis nüüd võtta, kui koolikottegi kaasas pole? ?No mida me siis just praegu õppisime?? küsis Kerttu vastu. ?Võib joonistada ju ka kujuteldavale paberile!? Kohe haarasid lapsed kujuteldavad pliiatsid, vedasid hoogsalt jooni nähtamatule paberile ? ja kõigil valmis suurepärane pilt vann Voldemarist.

Võimatu kirjeldada    

Igal juhul on võimatu kogu seda meeleolukat kohtumist adekvaatselt kirjeldada: lapsed olid julged küsima ja Kerttu paindlik vastama. Tekkis tunne, et kui õpetajatel oleks nii palju energiat, et iga hetk lastega suheldes niisama loominguliselt ja vabalt nende küsimustele vastata, ei tekiks lastel kunagi õpetaja suhtes tõrget. Paraku kipub tänapäeva laste energia täiskasvanutel sageli üle pea kasvama.

Kui aga Kerttu Soansi raamatuid lugeda, siis tabad end mõttelt, et need mõjuvad meditatsioonina. Leiaksid vaid lapsevanemad endas soovi selliseid sõbralikke, siiraid ja rahulikus tempos toimivaid  lasteraamatuid lugeda, kust tähelepaneliku silma vahendusel edasi antud maailma samasuguse meeleoluga vastu võtta! Kui inimesed üksteist armastavad, nii nagu perekond Kerttu raamatutes, siis ei olegi vaja kuhugi lõpmatult kiirustada või millegi pärast ülearu muretseda, sest kõige tähtsam ongi see, mis on just praegu. Ja mis tulema peab, see tuleb ka ? nii või teisiti. Oluline on hoolida.

Sageli ongi Kerttu Soans oma esinemiste teise poole lastevanematele pühendanud ja rääkinud uue aja lastest ? nn indigolastest. On ju tema koos Armen Tõuguga kokku pannud selleteemalise eestikeelse raamatugi. Seekord sellest küll juttu ei tulnud, aga igal juhul on Kerttu ise suurepärane näide sellest, kuidas olla võrdväärne ema just tänapäeva teadmishimulistele lastele. Laps on väikesena enamasti ikka valmis õnnelik ja toimekas olema, juhul kui vanemad neid oma järjekindla sisendusega tahtmatult murekoorma alla ei mata. Meie aja lapsi ei rahulda enam selline pilt maailmast, mida neile silme ette maalida püütakse ? nad näivad teadvat midagi enamat ning tahavad seda ise sõnastada ja luua.

Kui Kerttu Soans kohtumise lõpus laste käest uuesti küsis, kui paljud veel endiselt kirjanikuks saada soovivad, tõusis juba palju vähem käsi, aga seda kindlamalt need vähesed nüüd tõusvat tundusid.

HELI JÄRV

blog comments powered by Disqus